A: Vaatame L.P. kaarti ja päris kiiresti leiame endale öömaja. Hostel tundub omapärane: toa seinad on bambusest ja meie voodi ümber on sääsevõrk. Uskuge mind, see on suur eelis, sest muul ajal otsid paaniliselt sääski ega enne magama ei lähe kui kõik sääsed on hävitatud. Nimelt on Laos üks suurimaid malaaria riskiga piirkondi. Meie õnn osutub üürikeseks, sest õhtu saabudes kuuleme oma naabreid, müra tänavatelt nagu toal polekski seinu. Jumal tänatud, et meil on Aia kingitud kõrvatropid, mis summutavad iga heli.
Lao inimesi kirjeldatakse kui laisku inimesi. Nad ise ka leivad, et liigne õppimine pole ajule tervislik. Kuid mina nende väidetega nõustuda ei saa. Tüüpiline lao läheb varakult magama (seetõttu sureb linn kell 22 välja) ja tõuseb kukkede äratusega. Kell 6 koos laodega me ei ärka, kuid oleme enamasti 8-st juba üleval.
Lao inimesele tuleb leib raskesti, seepärast teebki ta terve päeva tööd. Ja kui meestel on eriti palju ja rasket tööd, siis kohalikud naised teevad topelt, mistõttu on neil vähem puhke- ja sotsialiseerumisaega. Lao naist (olenevalt hõimust) austatakse peres kõrgelt. Nii näiteks Lao Loum hõimus (mis on riigi suurim hõim) käib pärandamine naiste kaudu. Naine saab oma vanemate maja ning ta vastutab kogu rahapidamise eest, vaatab, et saaks kuu lõpuni elatud, kuid peremeheks on siiski mees. Teiste hõimude naised ei päri midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar