A: Üks põhilisi tegevusi, mida Hiina tänavatel näeb, kas siis suuremas või väiksemas linnas, on kaardimäng. Kaarte mängitakse igal kellaajal, igas kohas. Suuremad mängurid on keskealised ja pensionärid. Arvatavasti on see üks levinumaid lõõgastusviise. Valitsus on seda toetanud kivist laudade ja pinkide paigutamisega parkidesse. Ka meie võtsime ühel õhtul nõuks istuda tavalises pargis ja teha mõned partiid kaartidega, mille saime rongist (keegi unustas maha, meie omastasime). Nii mõnigi kohalik vaatas meid üllatunud pilguga, unustades samal ajal enda käiku teha. Üleüldse on Hiinas palju jõllitamist, mis vahepeal on väga häirivaks muutunud. Ainsad, kes võõramaalasi ei jõllita, on lapsed (vastupidiselt Eestile).
Vaid Jinghongis tundsime end pilkudest vabadena. Arvatavasti sellepärast, et linn on täis erinevaid vähemusrahvusi, kes vastandavad end Han’idega e hiinlastega. Jinghong mõjub seetõttu rahuliku ja turistisõbraliku linnana, kus kasvavad palmid ja muud troopilised taimed. Vaieldamatult oli see minu Hiinas käigu tipphetk. Ka keel oli palju malbem, Pekingis kuulsid igal pool haklikku tugevat keelt, justkui kellelgi oleks kurgus midagi kinni ja tahab selle välja köhida.
L: Käime õhtul vaatamas, kuidas kohalikud naised pargis tiigi ääres tümaka saatel ettenäidatud sammude järgi tantsivad. Anna ütleb, et need on aasiapärased sammud, aga mulle tundub nagu soomlaste diskosamm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar