L: Ärkame päiksetõusul kukkede kiremise peale (mida on kuulda läbi kõrvatroppide) ja vahetame hotelli veel odavama (ca 6 EUR/öö), kuid kukkede-vaba vastu.
A: Järjekordne Anna Traumapäev. Toas liigub kaks sisalikku. Leo arvab, et nad on nunnud. Esimese sisalikuga saab kiiresti ühele poole. Teine (suurem) otsustab end püsielanikuks registreerida ega kavatse toast liikuda, mistõttu mina olen paanikas. Samal ajal leiab L., et hoopis sisalik on traumeeritud ning tunneb muret tema hingelise poole pärast. Väga kõhe on öösel magada, kui on võimalus, et mingi jubin mööda sind ringi siblib. Ja kes oleks arvanud, et sisalikud nii väledad on. (PS on väga tõenäoline, et teine sisalik siiani kuskil toas on, ei saanudki teda kätte).
Päeval jalutades kohtume juhuslikult Samiga. Tuleb välja, et ta magas sisse ja seetõttu ei tulnud meile taksoga järele. Saame õhtul temaga MeiMei kohvikus kokku ja veedame 4 tundi juttu ajades ning kohalikku õlut/veini rüübates.
L: Sam on 21-aastane šveitslane, kes sõbraga läbi Venemaa rongiga Hiina tuli, et edasi üksinda Laoses ja Vietnamis käia ning seejärel Austraaliasse lennata. Viimases plaanib ta järgmise suveni puuvilju korjates ja baarmenina raha teenida, et siis koju tagasi pöörduda. Varasemalt on ta rännanud Balkanimaades, Rumeenias ja mingi organisatsiooniga Aafrikas Elevandiluurannikul. Ülikooli kohta ütleb ta, et „pole sinna astuda veel jõudnud“. Läheme lahku, kuid võib-olla kohtume temaga veel Laoses Luang Prabangis, kus ta ööbib pikemalt oma üürniku tüdruk-sõbra juures (ta isegi ei tea, kas too on šveitslane või lao).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar