Peale 11 tundi lendamist astume neljapäeva öösel kell 1 (Eesti ajast 5 tundi edasi) Pekingi lennujaamas lennukist välja. Läheme kohaliku ööbussi peale, mis on alkoholiaurudest udune, sest sellega tulevad peolt koju napsutanud hiinlased ja kus igas peatuses lähevad bussis eredad tuled põlema ning kõlarist tuleb taevaliku kajaga bussijuhi hääl, kes ütleb peatuse nime (hiina keeles). Kesklinnas võtame takso, mille juht uurib kaua meie hosteli asukohta ja hiinakeelset aadressi näitavat kaarti ning hakkab ebakindlalt sõitma. Linn on mattunud sudusse, tunda on väävli kirbet lõhna. Äkki keerab juht eriti kitsale tänavale, kus ta auto vaevu mahub liikuma – peale mitu minutit seisvate autode, rollerite vahel laveerimist jõuamegi kõigile üllatuseks meie hostelisse. Juba sisse astudes lööb ninna kanalisatsioonihais, mis ei puudu ka meie toast – selgub, et ummistuvad torud on üsna levinud probleem Pekingis.
Ärkame alles kell 1 pärast lõunat, toast saame välja paar tundi hiljem. Teeme julge katse meie kodutänava odavas söögikohas süüa, näidates ettekandjale oma Lonely Planet´ist roubing´i ehk sealihaga täidetud leiva hieroglüüfid ja endalegi üllatuseks seda me ka saame. Ainult, et
enne tuuakse meile kohutava maitsega tärklisesupp, mille kohta öeldakse „free“ ja mida me puhtalt viisakusest üritame natukenegi süüa. Sel päeval teeme esimese tagasihoidliku jalutuskäigu ümber Taevase Rahu väljaku kuni keelatud linnani välja.
enne tuuakse meile kohutava maitsega tärklisesupp, mille kohta öeldakse „free“ ja mida me puhtalt viisakusest üritame natukenegi süüa. Sel päeval teeme esimese tagasihoidliku jalutuskäigu ümber Taevase Rahu väljaku kuni keelatud linnani välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar