Teisipäeval teeme varahommikul õhupallilennu Kuningate Oru lähistel. See on tõeliselt muljetavaldav, väga rahulik ning meeldiv kogemus. Võin oma kogemusest öelda, et tuulega helikopteriga Tallinna kohal lennata oli palju ekstreemsem.
Seejärel sõidame üle jõe ja käime ühes maailma suurimas pühakojas - Karnaki templis. Taas on seal valvurid või töölised, kes pakuvad võimalust minna vaatama suletud alasid, kus just renoveerimistööd käivad. Seekord ei lase me end ära rääkida.
Ühtlasi juhtub, et politseiniku-sarnase vormiga valvur jälitab ja hüüab ühte ameeriklast, kes on roninud kuskile, kuhu tegelikult ei tohi ronida. Lõpuks saab ta teda kätte. Arvan, et nüüd tehakse talle küll trahvi, kuid selle asemel pakub valvur hoopis talle jällegi võimalust raha eest kuskile keelatud alale minna. Seda võimalust ta ei kasuta, kuid pärast räägib meile, et ka tema ise arvas, et nüüd tuleb trahv, kuid kõik siin ainult tahavad raha eest mingeid teenuseid pakkuda.
Pärast Karnaki teeme päikseloojangu felucca-sõidu Niilusel. Kõigepealt lepime ühe vanema mehega tema purjeka peal kokku hinna ja ka selle, et sellele ei lisandu mingeid muid tasusid, sh tippi. Ainus, mis lisandub juhul, kui me tahame ja kui on vaja, on mootorpaadiga purjeka tagasi sadamasse tõmbamine, kui see tuulevaiksel õhtul enam tagasi sõita ei saa.
Kui tehing on kokku lepitud, siis selle mehe asemel tuleb purjekat juhtima hoopis 20ndates noormees, kellele me just enne oleme sadamas öelnud, et me tema teenuseid ei vaja. Selgub, et tema on selle purjekaomaniku teenistuses ja tema töö ongi purjeka eest hoolitseda, turiste meelitada ja siis neid ka sõidutada.
Kuna tuult ei ole ja me lihtsalt paigal loksume pea tund aega, siis kogu aja ajan laevapoisiga juttu. Ta elab Luxori teisel kaldal, nagu meiegi. Ta isa on juba ammu surnud. Neil on oma maja, kus elab tema ema, kes hoolitseb ta õdede-vendade eest. Tema käib siin tööl, et aidata peret üleval pidada. Kuna ta on pidanud juba lapsest peale töötama, et aidata peret üleval pidada, siis võimalust ülikooli minna ei ole tal olnud. Tal on tüdruksõber USA-s, kellega ta kohtus juba pea aasta tagasi, kui too turismireisil oli. Nad kirjutavad teineteisele iga päev ja iga poole aasta tagant käib ta tal külas. USA-sse kolimise plaani ega võimalust tal ei ole ning ta tüdruksõber ei taha ka Egiptusesse kolida. Ta ütleb, et kui ta peaks kunagi naise võtma, siis ehitaks ta ema majale teise korruse peale ja elaks temaga seal.
Kui tund aega hakkab täis saama ja soovime maha minna, siis hakkab ta meilt lunima jootraha. Ta ütleb, et ta ju rääkis oma raskest saatusest ja et jootraha ongi tema peamine elatusallikas. Ma ütlen, et meil oli laeva omanikuga kokkulepe, et mingit jootraha ei lisandu ja ma arvan, et kokkuleppeid peaks austama. Lõpuks annab ta alla ja jätab viisakalt hüvasti. Lähme maha seal, kuhu laev on triivinud - ainult paarsada meetrit allavoolu. Peagi selgub, et see on suletud ala, kus värav on lukus. Õnneks valvur laseb meid sealt välja. Kapten aga jääb üritama pika aeruga kaldalt lükates feluccat uuesti ülesvoolu sadamasse saada.
Vahepeal on päike juba loojunud. Pimedas avastame Luxori kesklinnas asuvat Luxori templit. See on valgustatuna tõeliselt muljetavaldav. Huvitav asjaolu on see, et pärast seda, kui Vana-Egiptuse jumalaid seal kummardati, kasutati templit alates 4. sajandist kristliku pühakojana ja alates 6. sajandist islami pühakojana. 13. sajandil templi ühele küljele ehitatud mošeed kasutatakse tänase päevani (sellel on eraldi sissepääs), mis tähendab, et seda kompleksi on kasutatud pühakojana 3400 aastat järjest. Tegu on maailma vanima hoonega, mis on siiani vähemalt osaliselt kasutuses (muuks, kui ainult turismiobjektina).
Pärast seda käime turul õhtust söömas ja sõidame paadiga üle jõe enda majutuskohta tagasi.
Karnaki vaade
Temple pühendati Teeba kolmainsusele - isale (Amun), emale (Mut) ja pojale (Khonsu)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar