Jenna ja Marjo lahkuvad hommikul
Tansaania suunas. Vahetan hostelit odavama vastu. Sellegipoolest on ka selles
kohas olemas bassein, kuid mitte nii palju põhjamaalasi. Küll aga elab ühes
majas terve hulk vabatahtlikke. Ajan paariga juttu ja nagu ka varem reisil
kohatud vabatahtlikuna töötanud noored, peavad need vabatahtlikud maksma mitu
tuhat EUR-i, et nad üldse saaks paar kuud head teha. Iseenesest on see
arusaadav – see summa sisaldab nende majutust, transporti ja toitu. Lennukipiletid
tulevad veel lisaks.
Prantslane Martin, keda kohtasime
Tais ja kes oli vabatahtlik Tiibetis ütles oma „korraldatud“ viibimise kohta,
et selliste vabatahtlike organisatsioonide ainus eesmärk on raha teenida. Igatahes,
siinsed maailmaparandajaid on pärit põhiliselt Inglismaalt, USA-st ja Kanadast.
Mis nad siis teevad? Erinevaid
asju vastavalt nende erialale ülikoolis. Üks tüdruk näitab pilte, kuidas ta
käis ühe küla naisi koolitamas naiste õiguste ja suguhaiguste osas. Esimene
neist oli ka tema erialaga otseselt seotud. Ilmselt saavad nad nii kirja ka
praktikapunktid ülikoolis. Koolitus sisaldas Aafrikale omaselt ka laulmist ja
ringis tantsimist. Igatahes, nende kirjelduste põhjal tundub, et vähemalt see
organisatsioon võtab asja tõsiselt – teeb nii, et vabatahtlikel oleks huvitav
ja et nende tööst ka kasu oleks.
Helistan õhtul
ka ühele tollest seltskonnast, kes eelmisel õhtul lubas, et tuleb minuga
hostelisse õlut jooma. Telefonist kostub üsna vaevatud häälega jutt, et eelmine
öö läks väga pikaks ja et enesetunne täna pole kõige parem. Nojah, mis siis
ikka, teine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar