neljapäev, 28. juuni 2012

212.päev, 18. mai. Teekond Livingstone´i. Soomlannad ja Hemingway. Juuste saladus


Lähen varahommikul kella 7-se bussi peale, et sõita Livingstone´i. Buss on eba-aafrikalikult igati korralik. Ühes külakeses tulevad peale kaks valget tüdrukut, kes osutuvad soomlasteks. Buss jõuab Livingstone’i veidi enne 2-e. Peale hostelisse sisse kirjutamist käime soomlannadega koos söömas. Nende nimed on Jenna ja Marjo. Jenna töötas 4 kuud Lusaka haiglas vabatahtlikuna. See oli osa tema õe-praktikast. Tema sõbranna Marjo tuli talle paariks-kolmeks nädalaks Soomest külla, peale Livingstone’i käivad nad veel Tansaanias safaril ja Zanzibari saarel.

Jenna räägib, et kohtas haiglas töötades ühte hindu-noormeest, kes seal arstina praktiseeris. Ja kellega ta nüüd kaugsuhet hakkab pidama. Augustis plaanib ta 3-ks nädalaks Indiasse minna. Ühe nädala sellest sisustab tolle noormehe õe pulm. Ja 2 nädalat reisivad nad koos mööda Indiat ringi. 

Õhtul lesime hostelis ja ajame juttu. Muide, tegu on üsna uhke kohaga, basseiniga ja puha. Kõik noored, kes puhkealas aega veedavad, on valged. Ja mitte lihtsalt valged, vaid enamuses pärit Skandinaavia-riikidest. Ehk siis päikese käes pimestavalt valged. Olles juba mõnda aega Aafrikas olnud ja enne seda Brasiilias, tunnen ennast nii valges seltskonnas natuke ebamugavalt. 

Hosteli seinale on kirjutatud Ernst Hemingway tsitaat: „Aafrikas olles polnud ühtegi hommikut, mis ma poleks ärganud õnnelikuna.“ Jenna kommenteerib, et see kehtib ka tema kohta. Muidugi, sa leidsid siin ju oma hindu poisssõbra.

Jenna on oma siinviibimise jooksul saanud ühtteist teada kohalike kohta. Näiteks seda, et nii kohalikel meestel kui naistel ei kasva juuksed pikemaks kui siilisoeng. Ja kõik vähegi endast lugu pidavad naised kasutavad juuksepikendusi. Olen juba enne märganud imelikke poode, kus müüakse juukseid. Väljas on neil kirjad a la „värsked juuksed Brasiiliast“. Selle tõttu võivad naised üleöö üsna kardinaalselt oma juukseid muuta. Mõned kannavad iga päev erinevaid juukseid. Seega on vahel neid järgmisel päeval raske ära tunda. 

Samas, ega ma mehi ka eristan pigem riiete järgi. Tihti nad küsivad: „Remember me?“ Ma vastan alati „Yes!“, kuigi tegelikult tihti ei mäleta. Kõik siin tahavad valgetega väga suhelda, seega on väga palju inimesi, keda meeles pidada. Kui natuke juttu ajan, siis saan enamasti aru, kellega tegu.





 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar