Käin bussijaamas, et osta
järgmiseks päevaks pilet Livingstone´i. Kui muidu on Lusaka väga rahulik linn,
võrreldes näiteks Etioopia pealinna Addis Abebaga, siis bussijaam seda pole.
Rahulik tähendab, et kaupmehed, lapsed ja petuskeemide üritajad ei tülita sind
tänaval. Kui paar-kolm kerjust välja arvata. Bussijaamas aga üritatakse üsna
aktiivselt mulle erinevaid pileteid pähe määrida. Tekib tunne, et olen tagasi
Etioopias. Samas kõik tülitajad on valmis mind juhatama. Leian õige
piletikassa. Bussijaamast välja minnes lehvitan igal pool äsja ostetud piletit,
et mind rahule jäetaks. Ega ikka väga ei aita.
Siinkohal võib-olla kerkib
küsimus, et kas ma Lusaka vaatamisväärsustega ei tutvugi? Vastus on, et ega
siin väga ei ole neid. Algne koloonia pealinn oli 1904 asutatud Livingstone,
Lusaka sai pealinnaks 1935. Seega midagi väga ajaloolist siin ei saagi olla.
Ega üldse on üsna uskumatu, et alles 150 aastat tagasi eurooplased selle osa
Aafrikast koloniseerisid ja alles 50 aastat tagasi need riigid iseseisvusid. Kui
sellele mõelda, siis on isegi üllatav, et päris paljud Aafrika riigid on oma
arengus ikkagi nii kaugele jõudnud. Ega eurooplastest koloniseerijad ka
siinseid riike väga ei arendanud, rohkem ikka tassisid siit teenitud raha
minema.
Nüüd aga
naudib Sambia kapitalismi viljastavaid tingimusi ja kõike sellega kaasnevat. Nagu
näiteks reklaame. Kuna need on inglise keeles, siis saan ka mina neist osa. Üks
on selline: valge Sambia rahvustiimi jalgpallur pakib oma asju. Taustal on
madala häälega jutt: „Lahingu võidab see, kes on kõige kaugemal nõrkusest.
Lahing võidetakse ammu enne mängu. Treenides. Teel olles.“ Ja siis näitab
kuidas ta viimasena pakib kotti pesupulbri „BOOM!“.
Või teine,
kus mingi hääl kordab kogu reklaami: „Best Juice – the very best juice!“ Muide, selline väga ühemõtteline toodete ja firmade
nimetamine on Aafrikale väga omane. Et oleks selge, millega ikka tegu on. Reklaamide
vahel näidatakse lääne sarjade vanu osi (mis Eestis olid 6 aastat tagasi),
mingeid imelikke india/tai seebikaid, kus tegutsevad ka vaimud ja libahundid. Ja
uudiseid mõnest järjekordsest korruptsiooniskandaalist valitsuses. Nagu meil.
Esimeses
Lusaka hostelis vaatab keegi pühapäev läbi mingit live usujutlustajate etendust. Sellist, kus vahepeal mustad nunnad
laulavad, vahepeal sattub publik usutranssi. Isegi kurje vaime aetakse välja. Teise
hosteli baaris vaadatakse telekast päevad läbi Big Brother Africat. Tõsielusarja,
kus hunnik kuulsusi erinevatest must Aafrika riikidest pannakse ühte majja
elama. Ja näidatakse kuidas nad läbi saavad. Eriti ei saa. Naised nutavad ja
kaklevad, klatšivad ja intrigeerivad. Ei midagi uut.
 |
| Pangareklaam |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar