209.päev, 15. mai. Ärimehed hostelis. Kahe Rhodesia lugu. Zimbabwe luterlane

Ka uues kohas ööbin ühikas ja on üsna üllatav, et siin ööbivad erinevad ärimehed. Näiteks üks hiinlane ning ülikonna ja prillidega soliidne kohalik härra. Istuvad päevad läbi ühika ees, loevad lehte või klõbistavad arvuti taga ja arutavad, mis äriga võiks järgmisena alustada. Omavahel räägivad hiina keeles. Näiteks kohalikul härral tuleb mõte üles panna veebileht, mille kaudu hiinlastele kohalikku põllumaad vahendada. Teeb paar kõnet ja lepib asjad kokku.

Minuga teeb juttu ka üks mees naaberriigist Zimbabwest. 3 aastat tagasi 1000% inflatsiooni all kannatanud riigis olevat nüüd asjad natuke paremad. Kuid Rober Mugabe diktatuur kestab jätkuvalt ja väga paljud elanikud on naaberriikidesse põgenenud. Omal ajal olid Zambia ja Zimbabwe mõlemad Briti kolooniad. Need omastas 1890. aastal Briti ettevõtja Cecil Rhodesi asutatud British South Africa Company. Ja nimetas need oma nime järgi Põhja-Rhodesiaks ja Lõuna-Rhodesiaks. Päris suur ego. 1963-4. aastal iseseisvudes nimetasid kohalikud need riigid iseseisvudes end vastavalt Zambiaks ja Zimbabweks.

Kuigi brittidele palju raha sisse toonud vasekaevandused asusid Zambias, meeldis neile investeerida rohkem Zimbabwesse. Kuid tänu ühele ogarale diktaatorile on asjad nüüd muutunud. Zimbabwe on maailma 3. kõige vaesem riik. Ja Sambia on tänu vasele paarkümmend kohta kõrgemal. Igatahes võib brittidele olla tänulik selle eest, et pea kõik kohalikud räägivad inglise keelt, eri hõimude esindajad ka omavahel. Tõsi, nende pudikeelest alati aru ei saa.

Zimbabwe mees on jutukas ja soovitab kindlasti minna vaatama Suur Zimbabwe varemeid. See oli suur keskaegne linn, mis inglaste saabudes oli juba maha jäetud. Asub tänase Zimbabwe keskel. Äkki küsib mult, et mis usku ma olen. Katoliiklane? Mõtlen hetke, et mis meil see põhireligioon Eestis ongi. Vastan: „Ei, protestant.“

Tema: „Aga täpsemalt?“

Mina: „Ee, luterlane.“

Tema: „Ohoo, mina olen ka. Hollandi luteri kogudus, aga see on vist enam-vähem sama!“

Mina: „Oi, kui tore…“ Ja liigun vaikselt minema.

Söön õhtusöögiks pühvliliha. Kuigi põhimõtteliselt peaks see üsna vintske liha olema, on see siin väga pehmeks keedetud. Üsna veiseliha maitsega, aga ma ütleks, et natuke parem. Siin hostelis ei panda administraatoreid süüa tegema, seega ma ei tunne ennast süüdi, kui siit toitu tellin.