Ärkan Iringa nimelises linnas ja otsustan üritada siit oma kaks Aafrika taldrikut Eestisse saata. Kõigepealt otsin kohalike abiga postkontori üles. Teel näen veel ühte seltskonda kohalikke, kes püssidega mägedesse jahile suunduvad. Sarnast jõuku nägin ühel varahommikul ka Mbeyas.
Postkontoris öeldakse, et saab välismaale pakke saata küll. Siis avastan, et ei oska enam tagasi külalistemajja minna. Linna kaarti mul ei ole. Isegi koha nime ei mäleta. Ja neid öömaju on kümneid! Õnneks andis üks tüsedamat sorti tüdruk bussist mulle eelmisel õhtul oma telefoninumbri. Just selliseks puhuks. Helistan talle ja saan oma hosteli nime teada. Juhtnööre küsides leian selle lõpuks üles. Eksinud olin ca tund aega.
Võtan taldrikud ja lähen uuesti postkontorisse. Kuigi Eestit süsteemis ei ole, õnnestub mul pakk teele panna. 1,6 kilo saatmine on kallim kui taldrikud kokku. 50 000 šillingit (25 EUR). Seejärel teen turul veel mõned sisseostud. Uusi sokke. Uued tossud. 20 000-sed (10 EUR) Adidased. Malawist ostetud hiinakad lagunesid mõne nädalaga ära. Uus kampsun. 40 000 (20 EUR). Peruust ostetud laama-kampsun läks kas bajajiga sõites või kaubanduskeskuses kaduma.
Kui uut kampsunit ostan, kukub mul fotokas maha. Ja ei tee enam pilte. Paarist kohast küsides leian kohalikud elektroonikasepad, kes 30 000 šillingi (15 EUR) eest selle korda teevad. Kuigi algul arvavad, et läheb kaks tundi, saab see korda 20 minutiga. Hinda vähendama nad siiski nõus ei ole.
Seejärel pressin ennast minibussi peale. Paari tunniga olen Sao Hilli väravas. Imre, kes nüüd Eestist tagasi jõudnud, tuleb mulle rattaga vastu. Saan taas oma tuppa eestlaste majas. See on lähim asi kodule, mis mul viimastel kuudel on olnud.
 |
| Iringa jahimehed lähevad hommikul jahile |
 |
| Iringa |
 |
| Fotokaparandajate testpilt. Üks parandajatest. Tagantjärgi vaatasin, et on naine |
 |
| Shooters Pub |
 |
| Iringa tänav |
 |
| Hüvasti, Iringa! (minibussi aknast) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar