Thursday, August 16, 2012

276.päev, 21. juuli. Malaaria (vist), jälle ja prantslased, jälle

Öösel kell 3 ärkan. Põletava palaviku ja veidra tundega nagu Mbeyas. Unustasin päeval ka oma igapäevase malaaria ennetamise tableti doksütsükliini sisse võtta. Seekord juba tean mida teha. Võtan 4 Malaronet sisse. Kui tunni aja pärast midagi ei muutu, hakkan juba muret tundma. Siiski 1,5 tunni pärast läheb paremaks. Peale seda jään magama.

Hommikul ärgates olen täielik laip. Ja nii kogu päeva. Malarone kõrvalmõju on seekord tugevam. Seotud ilmselt ka 2 õllega, mis eelmine õhtu enne nende tablettide võtmist jõin. Ei jaksa midagi teha.

Õhtupoole otsustan, et hakkan järgmisel hommikul tagasi Sao Hilli sõitma. Helistan Anniele. Kui seda talle mainin, läheb ta natuke endast välja. Ütleb, et ta on tädi maja lähedal rannas, mis asub linna teises otsas ja ei jõua mulle ei õhtul ega hommikul head aega ütlema. Et miks ma lõunapaiku helistades ei uurinud, mida ta teeb, oleksin võinud ka randa tulla. Ütlen, et uurisingi, aga tema ütles lihtsalt, et tal on tegemist. Tema: "Aa, õige jah."

Lähen WMCY-sse sööma ja kohtan samu prantslasi, kellega tähistasime Prantsuse riigi sünnipäeva. Nad on just jõudnud tagasi Sansibari saarelt, Tansaania ühest populaarsemast turismisihtkohast. Kuna ma ise otsustasin mitte nii turistiderohkesse kohta minna, siis annan siinkohal edasi nende kogemusi.

Praam saarele maksis 20 dollarit. Minnes oli paat paksult inimesi täis. Nad saarel kuulsid, et mõned päevad tagasi oli üks ülerahvastatud laev sel teel uppunud. Peale seda tulid nad tagasi kallima firmaga, mille pilet maksis 37,5 dollarit. Saarel kohtasid ka ainsat prantslast, keda nad kogu oma kuuajase Tansaaniareisi jooksul nägid. Sest enamus prantslasi reisib pigem mõnda endisesse Prantsusmaa kolooniasse, kus räägitakse ka prantsuse keelt.

See mees oli töötanud 9 kuud Tšaadis, keset kõrbe, mingis tee äärses peatuskohas. Sai ta selle eest 1300 EUR kuus. Kogu selle aja jooksul ei kohanud ta kedagi ja seega oli tal nüüd suur suhtlemisvajadus.

Sansibar on teistsugune kui ülejäänud Tansaania. Selle pealinn Stone Town on väga araabialik. Põhjaosas on elu kallis, idapool odavam. Väga kontrastne. Ilusates randades asuvad uhked mitmetärnihotellid turistele on kõrvuti vaeste  kohalike küladega. Lähen oma hostelisse ja jätan prantslased vaevlema küsimusega, et mis on Eesti pealinn. Vastuse saan neilt paar päeva hiljem e-postiga.

Neto üle-eelmisel päeval meisterdatud Tansaania suveniirtaldrik

Rannakitsed

Sini-must-valgega koolibuss

Dari kohta üsna vana maja
Tansaania Naistepank

Hotell Raha

No comments:

Post a Comment