maailmakodanik: 213.päev, 19. mai. Victoria kosk. Sambia ööklubis. Tüdruk, kes töötab öösiti

Käime soomlannade Jenna ja Marjoga Victoria koske vaatamas. Jään hommikul pea-aegu hosteli tasuta bussist maha. Kõigepealt peale parki sisenemist näeme ahve. Jalutamas. Istumas. Mõtisklemas. Käime kõigepealt vaateplatvormil nimega „keev pott“, mis asub Sambia ja Zimbabwe vahelise silla juures. Keegi on just silla pealt benžihüpet tegemas.

Seejärel läheme põhirajale, mis läheb 1,2 km kose laiuse ulatuses maailma kõige laiema veekardina vastaskaldal. Ainult et enamus rajast jääb Zimbabwe poolele. Kose ja raja vahel on kuristik. Selle alguses on vihmakeebi rendiputka. Võtame kõik keebid. Paljud kohalikud mitte. Nende jaoks on sissepääs parki palju odavam (meile 20 USA dollarit), aga keebilaenutus sama hinnaga (5000 kwachat). Kui esimese silla peale jõuame, kallab meile pähe vesi. Mitte juga ise, vaid selle pritsmed. Jenna jättis jalga oma tossud, kuigi kõigile pakuti koos mantliga ka plätusid. Need saavad läbimärjaks. Kohalikud, kes oma riietega lähevad, saavad läbimärjaks. Kuid ka minul tuleb oma hinda maksta.

Kui Livingstone 1855 esimese eurooplasena seda koske vaatama tuli, kirjutas ta oma päevikusse: „Nii ilusat vaatepilti nagu see pidid inglid oma lennul imetlema“. Lennu pealt ongi õige koht kose vaatamiseks, sest maa peal näeme edasi minnes ainult kõvasti veepritsmeid, mis varjutavad kose enda. Kuigi hoian oma fotokat pritsivates kohtades plastikkotis, valgub ühes kohas fotokat välja võttes vesi ikkagi kotti sisse. Fotoka ekraan läheb rikki ja vaevu näitab midagi. Üritan siiski mingeid pilte klõpsida ja teiste abiga teen ka ühe video.

Igatahes, Livingstone oli see, kes nimetas kose oma kuninganna järgi Victoria koseks. Kuid kohalikud nimetavad seda endiselt Mosi-oa-Tunya-ks ehk „kõmisevaks suitsuks“. Siin voolab 1 miljon liitrit sekundis.

Peale kose ära vaatamist suundume suveniiriputkade juurde. Kui üks mees kuuleb, et olen Eestist, toob ta kuskilt välja vana kahekroonise. Kui ütlen, et see oli väärt 0,2 dollarit, on ta pettunud. Tema arvas, et rohkem. Lohutan teda, et niikuinii see enam ei kehti.

Õhtul kutsuvad Jenna ja Marjo mind kaasa ööklubisse. Jenna poisssõbra toakaaslase vend, keda ta kunagi näinud pole, lubas ööelu näidata. Kui mina kaasa tuleksin, tunneksid nad ennast kindlamalt. Nõustun. Enne kui arugi saan, olen juba koos nende ja selle tüübi ning tema sõbraga ühes autos. Ahjaa, Sambias kehtib öösiti liikumiskeeld. See tähendab, et jala liikuda ei tohi, ainult auto või taksoga. Alates kell 10-st õhtul. Ja kell on täpselt 10 läbi. Seega kord juba kohale jõudnud, pole mul erilisi võimalusi tagasi minna.

Lehma-lellepoja nimi on Benson. Läheme neljakesi klubisse sisse. Tema sõber sõidab minema. Benson kaupleb meile poole odavamad piletid, kuna tuleme nii varakult. Koht näeb välja väga korralik, nagu mõni Tallinna populaarne lokaal. Kahe baari, VP-nurga, DJ-puldi, suitsuruumi, tantsupõranda ehk kogu krempliga. Kuna aeg on veel varajane, siis palju rahvast ei ole. Mõned mehed vaatavad keskendunult jalgpalli, mida näidatakse suurelt ekraanilt. Ja mõned naised istuvad baari ääres. Kuid sellegipoolest mängib vali hip-hop. Selline muusikavalik on üsna ootuspärane, sest Bensoni riietus paistis kohe sellise muusika austajale kuuluvat. Mitte et ma kurdaks.

Soome tüdrukud ei raiska aega ja võtavad üsna varsti suuna tantsupõrandale. Peagi liituvad ka mõned kohalikud. Nemad tunnevad ennast väga vabalt. Üks paarike tantsib kogu õhtu üksteise vastas limbot. Üks noormees breigib ehk tantsib põrandal. Kuid ka soomlannad saavad palju heakskiitvaid signaale. Üks naine arvab nähtavasti, et ma olen tantsides liiga pinges. Ta tuleb tantsib ühe tantsu minuga üsna tihedas kontaktis. Peale seda läheb tagasi oma mehe juurde.

Mõne aja pärast tuleb üks neiu ja tantsib veelgi julgemalt, liibudes igat pidi minu vastu. Mis mul muud üle jääb, kui kaasa minna. Ainult, et tema ei lähe ära. Kutsub mind hoopis eesruumi ja uurib kus ma ööbin. Kui vastan, et hostelis, siis ütleb, et sel juhul peab toa võtma. Saan aru, et kui ta enne sees ütles midagi sõnaga „sleep“, siis see ei tähendanudki, et ta on unine. Lähen korra eemale ja Benson, kes minu pärast muret tundes eesruumi tulnud, kinnitab, et „tegu pole hea tüdrukuga“. Ütlen neiule viisakalt „ei“. Peale seda ta lahkub – nähtavasti sihib ta ainult valgeid mehi ja selliseid rohkem selles klubis täna õhtul ei ole. Peale meie seltskonna on üks valge naine teda saatva musta mehega.

Natuke hiljem ilmub klubisse Lusakas minuga samas hostelis olnud Sambia superstaar oma sõpradega. Kui lähen „tere“ ütlema, läheb neil natuke aega, et mind ära tunda. Peale seda aga on nad väga sõbralikud ja lubavad tulla järgmisel õhtul minu hostelisse ja minuga õlut juua. Paar tundi hiljem väsib Marjo ära ja Benson kutsub välja järgmise oma sõbra, kelle autoga meid ilusti meie hostelisse ära visatakse. Ei saa jätta ka mainimata, et ta ole nõus vastu võtma raha kahe õlle eest, mis ta mulle ostis. Ega tüdrukutelt nende jookide eest. Ütleb, et see oli tema kohus meie võõrustajana. Väga külalislahke temast.