A: Hommikul stardime kell 8, sõidame edasi „Tantsivate kivideni“. Tegemist on jääajast jäänud kividega, paljud nendest sarnanevad loomadega, kes justkui tantsiks omavahel.
Minul läheb terve päev hukka, kuna saan jälle kuskilt kõhuviiruse ja sellele lisaks tekib kohutav peavalu kõrgusest. Nimelt oleme 4000 km kõrgusel. Altitude sickness tabab ka Leod pärastlõunal. Meie reisikaaslased annavad meile kokalehti, mis väidetavalt peaks enesetunnet parandama. Mulle nad ei mõju ja jätan närimise.
Vahepeal maastik muutub väga kiiresti. Kui alguses on mäed ja kivid, siis mingi hetk kivid kaovad ära ja asenduvad lihtsalt liivakõrbega. Paari tunni pärast saabume flamingode pesitsemiskohta, kuid neid on halvasti näha, sest nad on nii kaugel. Kohe pärast meid saabub jeep karja prantslastega, kust tuleb hullu tümakat. Sellepeale otsustab Jaime hoopis sealt ära sõita ja lõunat süüa hoopis teises flamingodega vaatamisväärses kohas. Meile meeldib see koht rohkem ning oleme rõõmsad, et meil nii tore autojuht on.
Terve päev ongi flamingode-päev, sest pärast seda jõuame rahvusparki, kus on suurim flamingode pesitsuspaik. Vesi tundub punane, seda selles elutsevatest taimedest. Katharina läheb piiridest allapoole flamingosid pildistama, mille tõttu ta saab hiljem turvamehelt sõimata. Sakslased süüdistavad selles intsidendis meie autojuhti, kes pidi selle eest hoiatama. Kuigi minu kaine mõistus niigi ütles, et isegi kui piirdeaeda pole, ei tohi alla minna. Mis seal ikka.
Kohe pärast seda saabume öömajja. Seekord ööbime kuuekesi ühes toas ja meie kõrval tubades on prantslased ja jaapanlased. Kuna Leo seisund läheb veel hullemaks, siis õhtusöögist osa ta ei võta ja läheb juba kuue ajal magama. Mina järgnen umbes tunni pärast. Magada oli raske, sest selles külas oli elekter loetud tunnid, ja oma toas valgustil lülitit polnud ning pidime magama jääma tulega, pluss prantslased olid kohutavalt lärmakad. Saame teada, et järgmine päev algab kell 4 ning enamus inimesi läheb varakult magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar