 |
| Ainus pilt, mis Mälumuuseumist on. |
A: Hommikul lähen Eleni ja Marekiga linna peale. Ja kuigi nad mõlemad ütlesid, et Santiagos näeb linna ära ühe päevaga, ei uskunud ma! Alguses sõidame metrooga Mälumuuseumisse, mis on sarnane meie okupatsioonide muuseumiga. See oli üks põnevamaid muuseume, mis ma olen näinud. Näitused on nelja korruse peal. Kogu muuseum on pühendatud Tšiili tumedale ajale, kui valitses Pinochet. Diktatuur kestis 1973-1989.
Esimene korrus näitab Pinocheti algust ehk 1973 aasta sõjaväe ülestõusu (eesotsas Pinochetiga). Saalis on palju erinevaid ekraane, kus lastakse dokumentaalfilme tolle aja mälestustega. Kuulasin ka mina mõnda ja kuigi aru ma ei saanud, olid õnneks all inglisekeelsed subtiitrid. Selles klipis rääkis üks 1973 aasta Presidendi nõunik rünnakust. Nimelt oli Presidendi loss ümber piiratud ning President seal oma kantseleiga sees. Sõjavägi hakkas seda pommitama, mille tagajärjel President (Salvador Allende) alistus (seda selleks, et muidu oleks kõik inimesed sees surma saanud), kuid kahjuks nii kui ta oma ukse avas, tapeti ta ära.
Hiljem lasi Pinochet presidendi lossi taastada, aga ise seda ei kasutanud. Hetkel seisab selle kõrval ka sammas langenud presidendi mälestuseks. Maja kasutatakse nüüd muuseumina, kuid külastamiseks peab end nädal enne registreerima. Samuti on esimesel korrusel ka erinevad kirjad ja ajalehe väljalõiked sellest jubedast 1973. aastast ning ka järgmistest. Kogu Pinocheti valitsemise aja jooksul tapetakse palju inimesi (umbes 30000 ringis) ja veel rohkem piinatakse.
Teine korrus näitab 80.-ndate keskpaika kui inimesed hakkavad näitama oma rahulolematust valitseva režiimi üle. Nii leiab ka sellele korrusel palju videomaterjali, pilte ja kroonikat selle aja kohta, kuid kõige huvitavam koht on avatud galerii. Terve hoone (läbi nelja korruse) on täis inimeste pilte, kes said surma ning kõige parem vaade on teisel korrusel. See on väikse klaasist saal, põranda ligi on palju valguslampe, mis meenutavad küünlaid ja taustal mängib kurb muusika. See saal on üks vaiksemaid kohti terves hoones ja kindlasti nukramaid. Ka minul tuli pisar silma (kuigi pole tšiillane) kui vaatasin neid kadunud nägusid.
Kolmandal korrusel näidatakse võitu Pinocheti üle. Videoklipid, kus näidetakse inimesi võitlemas oma õiguste pärast. 1988 aastal on referendum, kas lasta Pinochetil valitseda veel 8 aastat või mitte. Rahvas hääletab EI! On kampaaniad, laulud, lendlehed, mis ütlevad ühest suust: „Kui hoolid inimõigustest ja vabadusest, hääleta EI!“ 55% hääletab Pinocheti vastu ja videotel on näha kuidas iga tänavanurk on täis rahvast. Inimesed tantsivad ja laulavad rõõmust, et on lõpuks lahti saanud türannist.
Näituse keldrikorrusel võis näha karikatuure Pinochetist ja erinevaid koomikseid. Pärast seda lahkume majast ja haarame mõned empanadad (pirukad).
 |
| Tänavakunst |
 |
| Presidendi loss |
Sellel päeval jõuame ka teise muuseumisse, seekord kunsti nautima. Eriline oli saal, kus skulptuurid olid tehtud kividest. Vähem erilisem oli Matta saal. Üks kuulsamaid Tšiili kunstnikke, kelle töödest ma ei saanud aru ja mis mulle meenutasid laste kritseldusi. Aga kuna kunst on maitse asi, siis see jääb juba iga inimese enda otsustada. Huvitaval kombel ei tohtinud kahjuks Mälumuuseumist pilte teha, küll aga tegin neid Kunstimuuseumis. Hiljem tuli välja, et ka seal oli keelatud, aga ühtegi silti ma ei näinud. Victory was mine - sain mõned pildid Roberto Matta loomingust.
 |
| Roberto Matta |
 |
| Roberto Matta |
Kuna selleks ajaks olime läbi kõndinud terve kesklinna, otsustasime koju minna ja puhata. Ning võta näpust! Elenil ja Marekil oli õigus – enamuse nägin ära, aga tänava ilust rääkima ei hakka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar