9. päev, 16.11. Õnnetus, mis jäi juhtumata. Omapaha himba külas ja luksuslikus safarimajutuses

Pühapäeval liigume Omarurust edasi Etosha rahvuspargi poole. Kui oleme juba pikalt teel olnud, siis ühel hetkel märkame kilpkonna keset autoteed. Panen piduri põhja ja saan auto pidama 20 cm kaugusel kilpkonnast. Kõik kuus Namiibias leiduvat kuiva maa kilpkonnaliiki on ohustatud (ainult Lõuna-Aafrika Vabariigis on neid rohkem), seega on tõeliselt hea, et me temast enda Toyota Hiluxiga üle ei sõitnud. Tõstame ta tee äärde ja sõidame edasi.

Pärastlõunal jõuame Omapaha külasse, kus meil on võimalus tutvuda himba kultuuriga. Tutvustav jutt selle küla kodulehelt on lootustandev: „Omapaha Himba küla on seotud Otjikandero Himba külaga. Need kaks küla teevad koostööd, et toetada ja säilitada ovahimba kultuuri, võimaldades neil jätkata hõimu algupärast eluviisi ning hoolitseda hõimus olevate orbude eest.

Namibias viimastel aastatel farmis Cauas-Okawa, kus asub Otjikandero küla, valitsenud ränga põua tõttu saime abi farmerilt ja sõbralt härra Jakkie Robbertsilt tema farmis nimega Vierling. Tänu täiendavatele karjamaadele Otjikandero himba hõimu loomadele kolisime osa Otjikandero inimesi Vierlingi farmi. Himba rahva igapäevaelu ja traditsioonid jätkuvad Vierlingis samamoodi nagu Otjikanderos. Seetõttu ootame teid külla Omapaha Himba külasse Vierlingi farmis.

Palume arvestada järgnevaga:

• Omapaha ei ole etendusküla ega „inimloomaaed“. See on kultuurivahetus, kus inimesed saavad õppida tundma neid hämmastavaid rändrahvaid enne, kui nende pärand võib igaveseks kaduda, kuna lääne maailm areneb valguse kiirusel…

• Külaelanikud hoolitsevad praegu 15 orvuks jäänud lapse eest. Nendest külastustest saadav tulu kasutatakse nende ning nende perede toetamiseks, kes vastutavad orbude eest hoolitsemise eest.

• Samuti soovime rõhutada, et lisaannetused (nt toit jms) ei ole vajalikud, kuna iga külastuse maksumus katab kõik külaelanike esmavajadused.

• Pliiatseid ja muid kirjatarbeid, tühje veepudeleid ja plastkotte, riideid ega muid lääne tsivilisatsiooni esemeid ei lubata külla tuua. Põhjuseks on see, et lapsed ei ole nendega harjunud ning uudsuse möödudes muutub küla kiiresti prügiga kaetuks. Nad ei mõista „lääne prügi“ kontseptsiooni ning oleme pidanud palkama kellegi küla koristama pärast seda, kui külalised on jätnud maha tühjad veepudelid jms. See õpetab lastele ka kerjamist, mida soovime iga hinna eest vältida.“

Taas meiega samal ajal pole mitte kedagi teist küla külastamas – paar valget just lahkuvad meie saabudes. Meie giid räägib meile nii mõndagi põnevat selle enda traditsioone hoidva hõimu kohta. Näiteks seda, et endiselt on kombeks mitme naise pidamine ja ühe naise võid võtta iga 5 lehma kohta, keda sa omad – nii on tagatud, et suudad oma naised ära toita.

Ühtlasi õpetab ta meile nii mõnegi sõna nende keelt, mida saame kasutada iga kord, kui meid seltskonnale külaelanikele tutvustatakse:

„Moro“ – „Tere!“

„Perivi“ – „Kuidas läheb?“

„Naua“ – „Hästi!“

„Okuhepa“ „Aitäh!“

Meid viiakse ka külavanema hütti, kus külavanema tütar näitab, kuidas ta end suitsuga puhastab. Ühtlasi näitab ta, et tema alumised esihambad on välja tõmmatud – noorukieas tehakse seda enamasti naistel, kuid mõnes kogukonnas ka meestel. Seda peetakse iluideaaliks ja kultuurilise kuuluvuse näitajaks.

Pärast põhjalikku ekskursiooni sõidame Okutala eraloomapargi keskel asuvasse Okutala Etosha Lodge’i – meie majutuskohta järgmisteks öödeks. Juba väravatest sisse sõitmise järel näeme kaelkirjakuid söömas ja erinevaid antiloope ringi jooksmas. See eralooduspark on hiiglaslik. Kohale jõudes antakse meile tervitusjook ja juhatatakse kohe kõrgel õueterrassil asuvasse restorani kolmekäigulisele õhtusöögile, kus söögi kõrvale saame vaadata all looduspargi veeaugu juures joomas käivaid loomi. Lisaks meile on siin vähem kui 10 turisti õhtust söömas. November on siin madalhooaja algus.

Seejärel viiakse meid koos pagasiga eraldi majakesse veel kõrgemal mäe otsas. Kuna hiljuti on vihmahooaja alguse vihmasadu ära olnud, siis kõik kohad on väga massiliselt igasuguseid hüppavaid ja lendavaid putukaid täis, kes valgusvihku nähes kohe massiliselt sisse tunglema hakkavad. Seega isegi majakesest vahepeal välja ja seejärel uuesti sisse minemiseks tuleb toas kõik tuled ära kustutada. Majakeses endas on vooditel sääsevõrgud, kuid sääski siiski eriti näha ega tunda ei ole. Ainsad loomad, kes vahepeal kuskil seintel või laes ringi liiguvad, on mõned üksikud ämblikud. Laseme neil lihtsalt olla.