12. päev, 19.11. Krokodillifarmis, hererode külas ja Hiltoni katusel

Kolmapäeval hommikul pakime asjad ja hakkame Okutalast sõitma tagasi pealinna Windhoeki poole. Teel teeme söögipeatuse Otjiwarongo linnas, kus hetkeidee ajel läheme lähedal asuvasse krokodillifarmi. Seal on ka söögikoht, kus pakutakse erinevaid krokodillidest tehtud sööke, ja ühtlasi saab osta krokodillinahast tehtud asju. Me krokodilliproduktidest siiski hoidume, kuid võimalust neist loomadest rohkem teada saada ei jäta kasutamata. Kohalik giid seletab väga põnevalt ja viskab hulgaliselt nalja ning lõpus ka teeb meist video, kus me hoiame kumbki noort krokodilli ja samal ajal tema kontrollib meie teadmisi.

Näiteks saame teada, et Niiluse krokodillid munevad 50-100 muna, kellest haudub ca 60%. Selle, kas nad saavad rohkem isaseid või emaseid järglasi, määrab inkubatsioonitemperatuur. 31-33 kraadi juures tulevad enamikus isased, kuid sellest madalamate ja kõrgemate temperatuuride juures peamiselt emased. Kasvatuses kasutatakse inkubaatoreid, kuid looduses määrab temperatuuri valitud pesitsuspaik.

Kui krokodillid on ära paitatud, siis sõidame 60 km kaugusel Okinjima eralooduspargis asuvasse Ombu külasse, kus külastajatel on võimalik tutvuda hererode kultuuriga. Neid on Namiibias ca 180 000 ja nad räägivad bantu keelt nagu himbadki, kellest nad lõid lahku 19. sajandil, kui otsustasid enda kultuuri kolonisaatorite eeskujul uuendada. Näiteks hakkasid nad endale õmblema ilusaid värvilisi kleite, kuna naised kolonisaatorite jaoks töötades õppisid õmblema ja said neilt vajalikku kangast.

1903 said hererod sakslastest kolonisaatoritelt teada, et nad tahetakse reservaatidesse panna. 1904 alustasid nad sakslaste vastu ülestõusu, millega 1905 liitusid namad. Kui ülestõus 1907 lõppes, siis oli hererode arv Saksamaa koloonias kukkunud 80 000-lt 15 000-le. See oli esimene kord, kui sakslased viisid läbi genotsiidi – näiteks neid kõrbesse sundides ja oaasidest eemale hoides. Saksa kindral Lothar von Trotha, kes ülestõusu maha suruma oli saadetud, nimetas konflikti „rassisõjaks“ ja hererosid „mitte-inimesteks“. 100 aastat hiljem Saksamaa minister palus hererodelt ja namadelt genotsiidi pärast vabandust, kuid nende finantsreparatsioonide palved lükati tagasi.

Hererode kombed on üsna sarnased himbade omadele – näiteks ka nemad puhastavad end suitsutades. Küll aga pole neil kombeks võtta mitut naist ja nagu näeme, siis ka moodsast tehnoloogiast nad ära ei ütle – vähemalt ühel naisel on nutitelefon, mille abil ta turisti oodates aega surnuks lööb. Me näeme ka, kuidas küla hiiglaslik kitsekari tuuakse karjamaalt tagasi aedikusse – loomakasvatus on ka hererode peamine elatusallikas.

Ekskursiooni lõpus kutsub meie giid meid kogu küla rahvaga ühte ringi, kus meile pakutakse proovida hererode traditsioonilt jooki – tükkidega hapuks läinud piima. See maitseb täpselt nii, nagu võib oodata. Meile pakutakse võimalust külasse ööseks jääda. Täname viisakalt, kuid peame keelduma, kuna juba järgmisel hommikul on meil tagasilend ja majutus Windhoekis juba võetud. Meie giid, kes ka ise külas elab, pakub seejärel Facebooki abil kontakti hoidmist, millega saan nõus olla.

Jätame külarahvaga hüvasti ja sõidame edasi Windhoeki poole. Teel sajab tugevat hoovihma ja jõuame kohale alles pimedas. Käime Leo’s Garden restoranis õhtust söömas ja viimase õhtu puhul ka lähedal asuva Hiltoni katuseterrassil vaadet nautimas. Peale meie on seal ainult üksikud külastajad.