8. päev, 15.11. Spitzkoppe mägi, bušmanite küla ja pidu autopesulas

Laupäeval anname ära enda Swakopmundi korteri ja sõidame 160 km Spitzkoppe mäe juurde, mida nimetatakse ka „Namiibia Mattenhormiks“ selle terava tipu pärast. Seal ümbruses igal pool müüvad kohalikud tee ääres isetehtud müügikohtades kive ja puutükke, mis nähtavasti on mõeldud matkajatele. Seda, mida nende kividega tegema peaks, me ei tea ja ei hakka ka uurima.

Sõidame 90 km edasi sellisesse kohta nagu San Living Museum. See asub ühe privaatlooduspargi sees. Pargi omanik on toonud kaugelt põhjast sinna elama sani ehk bušmanide hõimu terve külatäie inimesi, kes nüüd neile ehitatud külas elavad ja turistidele enda kombeid ning elu tutvustavad.

Bušmanid on tegelikult rändava eluviisiga, st nad liiguvad ringi ja ehitavad ajutisi heintest hütikesi. Kaks lühikest kasvu bušmani kütti teevad meile ekskursiooni lähiümbruses ja näitavad, kuidas nad lõkse ehitavad, puupulkadega tuld teevad, millistest materjalidest relvi ehitavad ja lavastavad meile ka ühe jahi. Naised näitavad, kuidas nad seemnetest ja muudest kättesaadavatest materjalidest teevad väga ägedaid ehteid ja näiteks ka käekotte. Seejärel kõik küla mehed ja naised (ning ka mõned lapsed) teevad kaks traditsioonilt tantsu. See kõik toimub ainult meile ehk rohkem valgeid inimesi seal pole.

Seejärel meil avaneb võimalus naiste valmistatud käsitööd osta. Meile räägitakse, et kogu teenitav raha läheb maaomanikule, kes siis nende eest hoolitseb ja iga kuu mingi summa neile maksab. Igal käsitööesemel on kirjas selle autori nimi, mis ostmise korral küljest ära tõmmatakse – seega loodetavasti saavad ostetud esemete autorid lisatasu.

Seejärel sõidame 50 km enda majutuskohta nimega Little Bush Guesthouse, mida peab üks šveitslasest mees, kes on endale kohaliku naise võtnud. See asub Omaruru linnakeses, kus elab umbes 14 000 inimest. Võrdluseks – Swakopmundis elab 25 000 inimest ja pealinna Windhoekis 486 000.

Kui jalutame meie majutuskoha omanike poolt soovitatud söögikohta, siis kaks kogukat mustanahalist naist küsivad meilt inglise keeles, kas me sooviksime naisi. Kuna seda võis mõista kaheti, siis nad kiiresti täpsustasid, et abikaasaks. Me vastame, et soovime hoopis süüa. Selle peale nad soovivad head õhtut.

Pärast õhtusööki jalutame „Väikse põõsa külalistemajja“ tagasi, jätame kõik väärtasjad maha ja sõidame Omaruru kohalike peokohta, mis päeval tegutseb restorani ja autopesulana. Selle nimi on „Reiterverein Sport Bar & Car Wash & Takeaway“.

Kui sisse jalutame, siis näeme kohe, et mitte ühtegi valget inimest siin ei ole. Baarmen küsib meilt veidi järsult: „Mida teie soovite siit?“ Vastame, et mõtlesime paar jooki võtta. Selle peale ta kohe leebub ja küsib, et mis jooke me sooviksime. Istume maha ja vaatame rahvast ümberringi juttu ajamas, joomas, vesipiipu tegemas ja tantsimas. Meid vaadatakse vastu – ilmselt ei ole valged inimesed siin väga tavaline vaatepilt.

Mingi hetk tulevad mõned kohalikud meiega juttu ajama. Saame teada, kes nad on:

Maria – lõpetas teise kursuse psühholoogias pealinnas asuvas ülikoolis, nüüd 2 päeva tagasi algas vaheaeg, mis kestab jaanuarini, selleks ajaks tuli vanemate kodukülla.

Anna – Maria sõbranna, eriti midagi ei räägi.

John – elektrik lähedal asuvas uraanikaevanduses, õppis kutsekoolis 4 aastat, ütles, et üldiselt on elu hea, aga Namiibia on hõredamalt asustatud ja seetõttu kallim, kui teised Aafrika riigid. On reisinud LAV-i, Angolasse, Keeniasse, Tansaaniasse ja Saksamaale.

Marten – Lõuna-Aafrikast tuli nädal aega tagasi tööle Namiibiasse, kuna rahvusvaheline firma peakontoriga Mauritiusel avas uue labori siin. Keemikuks õppis 4 aastat.

Mingi hetk otsustame liikuma hakata. Jätame Johni ja Marteniga hüvasti ja liigume hoonest välja. Seal tulevad kõigepealt juurde vahepeal WC-s käinud Maria ja Anna, kes küsivad, et kas me kavatsesime ilma nendega hüvasti jätmata ära minna. Ma kinnitan, et teadsime, et neid väljapääsu juures kohtame.

Seest välja meiega rääkima tuleb veel üks kohalik neiu, kes lihtsalt meie läheduses tantsis ja istus, ning küsib, et kas tõesti ikka peame juba ära minema. Kinnitame, et tõesti peame, sest järgmisel päeval on meil vara vaja sõitma hakata jälle. Kurvalt jätab ka tema meiega hüvasti. Hüppame autosse, sõidame tagasi ja heidame magama.