10. päev, 17.11. Etosha safari, nälginud lapsed ja mõrvarlik elevant

 

Esmaspäeval tõuseme juba enne päiksetõusu ja sõidame Etosha rahvuspargi väravasse, kus meid ootab meie giid Amon koos safariautoga. Asume teele koos seltskonna sakslastega. Selgub, et nad on kõik õppinud kursusekaaslastena meditsiini ning tulnud Namiibiasse ühe oma sõbranna pulma, kes abiellub kohaliku valge mehega. Selle raames nad ka reisivad siin ringi. Arst, kes minu kõrval istub, on poolenisti indoneeslane ja poolenisti sakslane. Kella 16ni kestva reisi jooksul jõuame arutada Saksamaa, Euroopa ja maailma poliitikat, meditsiinisüsteemi ja veel mitut erinevat teemat. Vahepeatuse ajal näen korraks ka nende abielluvat sõbrannat, kes sõidab ringi teise safariautoga.

Juba hommikupoolikul näeme tee ääres laisalt lamavat lõvikarja, kes safariautode müra ja turistide tähelepanu tõttu ükshaaval teest kaugemale jalutavad ning seejärel uuesti maha prantsatavad. Ilm on üsna palav, seega on nende vähene aktiivsus mõistetav. Päeva jooksul näeme veel sebrasid, kaelkirjakuid, jaanalinde, gnuusid, orükseid, šaakaleid, erinevaid antiloope ja linde.

Ühed loomad, keda pikalt otsime, kuid ei leia, on elevandid. Samuti ei näe me ninasarvikuid. Safari lõpuks viiakse meid tagasi Etosha värava juurde. Seal on terve hulk himba naisi erinevaid käsitsi tehtud suveniire müümas ja nende lapsi ringi jooksmas. Ostan mitmelt neist mingi väikse suveniiri. Lapsed küsivad midagi süüa. Annan neile autost pikkadeks sõitudeks soetatud toiduvarusid, mille nad väga suure entusiasmi, tänu ja tihti ka omavahelise väikse võitlusega vastu võtavad – isegi konservid ja maisihelbed. Ühel hetkel üks isegi krabab autoukse sisemisest taskust tühja snäkipaki lootuses, et seal on midagi sees. Lapsi vaadates tundub, et nad tõesti väga heas toitumuses ei ole.

Sõidame tagasi enda majutuskohta Okutala eralooduspargis. Mäe otsast enda majakese juures näeme eemal savannis ninasarvikukarja. Kui päikseloojangu ajal õhtust sööma asume ja kurdame halduritele, et me elevante ei näinud, jalutab eemalt puude vahelt välja elevant. Paarike, kes seda kohta haldab, räägib, et tegu on väga agressiivse elevandiga, kes lausa kaks ninasarvikut on juba ära tapnud – ühel murdnud selja ja teise ajanud piirde otsa. Tema tõttu ei lubata külastajatel enam jalgsi pargis ringi matkata. Varasemalt on ka salakütid käinud ninasarvikuid küttimas.

Koroonaajal, kui oli külastajate hulga suur langus, pidi selle erapargi omanik otsustama, kust kulusid kokku hoida. Ta otsustas keskenduda mitte-kiskjatele. Osad pargid otsustasid sel ajal jällegi keskenduda just kiskjatele. Omanik pidi olema keegi rikas ärimees, kellel on lisaks ka teine eralooduspark ja muud ärid.

Soliidses eas valgenahaline paarike, kes kohta tema jaoks haldas, oli siia kolinud Lõuna-Aafrika Vabariigist, kuna üks neist oli Namiibias sündinud. Nad rääkisid, et elu Namiibias on oluliselt turvalisem, kui LAV-is ja siin ei ole sellist rassismi, nagu seal. Nad on väga sõbralikud ja võtavad aega, et iga külastajaga vestelda. Nad tõesti tekitavad tunde, et oleme seal oodatud ja otsustama pikendada enda sealviibimist ning lihtsalt puhata ühe päeva.