12. päev, 19.11. Krokodillifarmis, hererode külas ja Hiltoni katusel

Kolmapäeval hommikul pakime asjad ja hakkame Okutalast sõitma tagasi pealinna Windhoeki poole. Teel teeme söögipeatuse Otjiwarongo linnas, kus hetkeidee ajel läheme lähedal asuvasse krokodillifarmi. Seal on ka söögikoht, kus pakutakse erinevaid krokodillidest tehtud sööke, ja ühtlasi saab osta krokodillinahast tehtud asju. Me krokodilliproduktidest siiski hoidume, kuid võimalust neist loomadest rohkem teada saada ei jäta kasutamata. Kohalik giid seletab väga põnevalt ja viskab hulgaliselt nalja ning lõpus ka teeb meist video, kus me hoiame kumbki noort krokodilli ja samal ajal tema kontrollib meie teadmisi.

Näiteks saame teada, et Niiluse krokodillid munevad 50-100 muna, kellest haudub ca 60%. Selle, kas nad saavad rohkem isaseid või emaseid järglasi, määrab inkubatsioonitemperatuur. 31-33 kraadi juures tulevad enamikus isased, kuid sellest madalamate ja kõrgemate temperatuuride juures peamiselt emased. Kasvatuses kasutatakse inkubaatoreid, kuid looduses määrab temperatuuri valitud pesitsuspaik.

Kui krokodillid on ära paitatud, siis sõidame 60 km kaugusel Okinjima eralooduspargis asuvasse Ombu külasse, kus külastajatel on võimalik tutvuda hererode kultuuriga. Neid on Namiibias ca 180 000 ja nad räägivad bantu keelt nagu himbadki, kellest nad lõid lahku 19. sajandil, kui otsustasid enda kultuuri kolonisaatorite eeskujul uuendada. Näiteks hakkasid nad endale õmblema ilusaid värvilisi kleite, kuna naised kolonisaatorite jaoks töötades õppisid õmblema ja said neilt vajalikku kangast.

1903 said hererod sakslastest kolonisaatoritelt teada, et nad tahetakse reservaatidesse panna. 1904 alustasid nad sakslaste vastu ülestõusu, millega 1905 liitusid namad. Kui ülestõus 1907 lõppes, siis oli hererode arv Saksamaa koloonias kukkunud 80 000-lt 15 000-le. See oli esimene kord, kui sakslased viisid läbi genotsiidi – näiteks neid kõrbesse sundides ja oaasidest eemale hoides. Saksa kindral Lothar von Trotha, kes ülestõusu maha suruma oli saadetud, nimetas konflikti „rassisõjaks“ ja hererosid „mitte-inimesteks“. 100 aastat hiljem Saksamaa minister palus hererodelt ja namadelt genotsiidi pärast vabandust, kuid nende finantsreparatsioonide palved lükati tagasi.

Hererode kombed on üsna sarnased himbade omadele – näiteks ka nemad puhastavad end suitsutades. Küll aga pole neil kombeks võtta mitut naist ja nagu näeme, siis ka moodsast tehnoloogiast nad ära ei ütle – vähemalt ühel naisel on nutitelefon, mille abil ta turisti oodates aega surnuks lööb. Me näeme ka, kuidas küla hiiglaslik kitsekari tuuakse karjamaalt tagasi aedikusse – loomakasvatus on ka hererode peamine elatusallikas.

Ekskursiooni lõpus kutsub meie giid meid kogu küla rahvaga ühte ringi, kus meile pakutakse proovida hererode traditsioonilt jooki – tükkidega hapuks läinud piima. See maitseb täpselt nii, nagu võib oodata. Meile pakutakse võimalust külasse ööseks jääda. Täname viisakalt, kuid peame keelduma, kuna juba järgmisel hommikul on meil tagasilend ja majutus Windhoekis juba võetud. Meie giid, kes ka ise külas elab, pakub seejärel Facebooki abil kontakti hoidmist, millega saan nõus olla.

Jätame külarahvaga hüvasti ja sõidame edasi Windhoeki poole. Teel sajab tugevat hoovihma ja jõuame kohale alles pimedas. Käime Leo’s Garden restoranis õhtust söömas ja viimase õhtu puhul ka lähedal asuva Hiltoni katuseterrassil vaadet nautimas. Peale meie on seal ainult üksikud külastajad.

11. päev, 18.11. Ninasarvikute toitmine, herero Nancy ja veterinaari unistus

Teisipäeval puhkame terve päeva Okutala majutuses. Näeme nii hommikust kui kella 5-st ninasarvikute toitmist. Vahepeal käin ka basseinis ujumas.

Samuti ajan juttu paari töötajaga. Üks neist, kes peamiselt ettekandja tööd teeb, on olnud siin tööl ainult 8 kuud. Enne seda õppis ta 3 aastat hotellindust. Ta läänepärane nimi on Nancy, kuid ta kohalik nimi kõlab tema sõnul nagu ingliskeelsed sõnad „Very now“. Tema töögraafik näeb ette 28 päeva järjest kohapeal töötamist ja seejärel 1 vaba nädalat kodukülas, mis asub kuskil eemal. Enda päritolult on ta herero ehk himba hõimust lahku löönud uuendusmeelsemast tiivast.

Teine, kellega ma räägin, on üks vanem naine, kes töötab siin veterinaarina. Ta on pärit Šveitsist, kuid otsustas mõned aastad tagasi kolida Namiibiasse. Töö erinevate loomadega siin looduspargis on tema jaoks unistuste täitumine.

Õhtusöögi kõrvale saame taas vaadata, kuidas tige isane elevant teeb oma õhtuse ringkäigu joogiaugu juurest mööda.

10. päev, 17.11. Etosha safari, nälginud lapsed ja mõrvarlik elevant

 

Esmaspäeval tõuseme juba enne päiksetõusu ja sõidame Etosha rahvuspargi väravasse, kus meid ootab meie giid Amon koos safariautoga. Asume teele koos seltskonna sakslastega. Selgub, et nad on kõik õppinud kursusekaaslastena meditsiini ning tulnud Namiibiasse ühe oma sõbranna pulma, kes abiellub kohaliku valge mehega. Selle raames nad ka reisivad siin ringi. Arst, kes minu kõrval istub, on poolenisti indoneeslane ja poolenisti sakslane. Kella 16ni kestva reisi jooksul jõuame arutada Saksamaa, Euroopa ja maailma poliitikat, meditsiinisüsteemi ja veel mitut erinevat teemat. Vahepeatuse ajal näen korraks ka nende abielluvat sõbrannat, kes sõidab ringi teise safariautoga.

Juba hommikupoolikul näeme tee ääres laisalt lamavat lõvikarja, kes safariautode müra ja turistide tähelepanu tõttu ükshaaval teest kaugemale jalutavad ning seejärel uuesti maha prantsatavad. Ilm on üsna palav, seega on nende vähene aktiivsus mõistetav. Päeva jooksul näeme veel sebrasid, kaelkirjakuid, jaanalinde, gnuusid, orükseid, šaakaleid, erinevaid antiloope ja linde.

Ühed loomad, keda pikalt otsime, kuid ei leia, on elevandid. Samuti ei näe me ninasarvikuid. Safari lõpuks viiakse meid tagasi Etosha värava juurde. Seal on terve hulk himba naisi erinevaid käsitsi tehtud suveniire müümas ja nende lapsi ringi jooksmas. Ostan mitmelt neist mingi väikse suveniiri. Lapsed küsivad midagi süüa. Annan neile autost pikkadeks sõitudeks soetatud toiduvarusid, mille nad väga suure entusiasmi, tänu ja tihti ka omavahelise väikse võitlusega vastu võtavad – isegi konservid ja maisihelbed. Ühel hetkel üks isegi krabab autoukse sisemisest taskust tühja snäkipaki lootuses, et seal on midagi sees. Lapsi vaadates tundub, et nad tõesti väga heas toitumuses ei ole.

Sõidame tagasi enda majutuskohta Okutala eralooduspargis. Mäe otsast enda majakese juures näeme eemal savannis ninasarvikukarja. Kui päikseloojangu ajal õhtust sööma asume ja kurdame halduritele, et me elevante ei näinud, jalutab eemalt puude vahelt välja elevant. Paarike, kes seda kohta haldab, räägib, et tegu on väga agressiivse elevandiga, kes lausa kaks ninasarvikut on juba ära tapnud – ühel murdnud selja ja teise ajanud piirde otsa. Tema tõttu ei lubata külastajatel enam jalgsi pargis ringi matkata. Varasemalt on ka salakütid käinud ninasarvikuid küttimas.

Koroonaajal, kui oli külastajate hulga suur langus, pidi selle erapargi omanik otsustama, kust kulusid kokku hoida. Ta otsustas keskenduda mitte-kiskjatele. Osad pargid otsustasid sel ajal jällegi keskenduda just kiskjatele. Omanik pidi olema keegi rikas ärimees, kellel on lisaks ka teine eralooduspark ja muud ärid.

Soliidses eas valgenahaline paarike, kes kohta tema jaoks haldas, oli siia kolinud Lõuna-Aafrika Vabariigist, kuna üks neist oli Namiibias sündinud. Nad rääkisid, et elu Namiibias on oluliselt turvalisem, kui LAV-is ja siin ei ole sellist rassismi, nagu seal. Nad on väga sõbralikud ja võtavad aega, et iga külastajaga vestelda. Nad tõesti tekitavad tunde, et oleme seal oodatud ja otsustama pikendada enda sealviibimist ning lihtsalt puhata ühe päeva.

9. päev, 16.11. Õnnetus, mis jäi juhtumata. Omapaha himba külas ja luksuslikus safarimajutuses

Pühapäeval liigume Omarurust edasi Etosha rahvuspargi poole. Kui oleme juba pikalt teel olnud, siis ühel hetkel märkame kilpkonna keset autoteed. Panen piduri põhja ja saan auto pidama 20 cm kaugusel kilpkonnast. Kõik kuus Namiibias leiduvat maismaakilpkonnaliiki on ohustatud (rohkem liike leidub vaid Lõuna-Aafrika Vabariigis), seega on tõeliselt hea, et me temast enda Toyota Hiluxiga üle ei sõitnud. Tõstame ta tee äärde ja sõidame edasi.

Pärastlõunal jõuame Omapaha külasse, kus meil on võimalus tutvuda himba kultuuriga. Tutvustav jutt selle küla kodulehelt on lootustandev: „Omapaha Himba küla on seotud Otjikandero Himba külaga. Need kaks küla teevad koostööd, et toetada ja säilitada ovahimba kultuuri, võimaldades neil jätkata hõimu algupärast eluviisi ning hoolitseda hõimus olevate orbude eest.

Namibias viimastel aastatel farmis Cauas-Okawa, kus asub Otjikandero küla, valitsenud ränga põua tõttu saime abi farmerilt ja sõbralt härra Jakkie Robbertsilt tema farmis nimega Vierling. Tänu täiendavatele karjamaadele Otjikandero himba hõimu loomadele kolisime osa Otjikandero inimesi Vierlingi farmi. Himba rahva igapäevaelu ja traditsioonid jätkuvad Vierlingis samamoodi nagu Otjikanderos. Seetõttu ootame teid külla Omapaha Himba külasse Vierlingi farmis.

Palume arvestada järgnevaga:

• Omapaha ei ole etendusküla ega „inimloomaaed“. See on kultuurivahetus, kus inimesed saavad õppida tundma neid hämmastavaid rändrahvaid enne, kui nende pärand võib igaveseks kaduda, kuna lääne maailm areneb valguse kiirusel…

• Külaelanikud hoolitsevad praegu 15 orvuks jäänud lapse eest. Nendest külastustest saadav tulu kasutatakse nende ning nende perede toetamiseks, kes vastutavad orbude eest hoolitsemise eest.

• Samuti soovime rõhutada, et lisaannetused (nt toit jms) ei ole vajalikud, kuna iga külastuse maksumus katab kõik külaelanike esmavajadused.

• Pliiatseid ja muid kirjatarbeid, tühje veepudeleid ja plastkotte, riideid ega muid lääne tsivilisatsiooni esemeid ei lubata külla tuua. Põhjuseks on see, et lapsed ei ole nendega harjunud ning uudsuse möödudes muutub küla kiiresti prügiga kaetuks. Nad ei mõista „lääne prügi“ kontseptsiooni ning oleme pidanud palkama kellegi küla koristama pärast seda, kui külalised on jätnud maha tühjad veepudelid jms. See õpetab lastele ka kerjamist, mida soovime iga hinna eest vältida.“

Taas meiega samal ajal pole mitte kedagi teist küla külastamas – paar valget just lahkuvad meie saabudes. Meie giid räägib meile nii mõndagi põnevat selle enda traditsioone hoidva hõimu kohta. Näiteks seda, et endiselt on kombeks mitme naise pidamine ja ühe naise võid võtta iga 5 lehma kohta, keda sa omad – nii on tagatud, et suudad oma naised ära toita.

Ühtlasi õpetab ta meile nii mõnegi sõna nende keelt, mida saame kasutada iga kord, kui meid seltskonnale külaelanikele tutvustatakse:

„Moro!“ – „Tere!“

„Perivi!“ – „Kuidas läheb?“

„Naua!“ – „Hästi!“

„Okuhepa!“ „Aitäh!“

Meid viiakse ka külavanema hütti, kus külavanema tütar näitab, kuidas ta end suitsuga puhastab. Ühtlasi näitab ta, et tema alumised esihambad on välja tõmmatud – noorukieas tehakse seda enamasti naistel, kuid mõnes kogukonnas ka meestel. Seda peetakse iluideaaliks ja kultuurilise kuuluvuse näitajaks.

Pärast põhjalikku ekskursiooni sõidame Okutala eraloomapargi keskel asuvasse Okutala Etosha Lodge’i – meie majutuskohta järgmisteks öödeks. Juba väravatest sisse sõitmise järel näeme kaelkirjakuid söömas ja erinevaid antiloope ringi jooksmas. See eralooduspark on hiiglaslik. Kohale jõudes antakse meile tervitusjook ja juhatatakse kohe kõrgel õueterrassil asuvasse restorani kolmekäigulisele õhtusöögile, kus söögi kõrvale saame vaadata all looduspargi veeaugu juures joomas käivaid loomi. Lisaks meile on siin vähem kui 10 turisti õhtust söömas. November on siin madalhooaja algus.

Seejärel viiakse meid koos pagasiga eraldi majakesse veel kõrgemal mäe otsas. Kuna hiljuti on vihmahooaja alguse vihmasadu ära olnud, siis kõik kohad on väga massiliselt igasuguseid hüppavaid ja lendavaid putukaid täis, kes valgusvihku nähes kohe massiliselt sisse tunglema hakkavad. Seega isegi majakesest vahepeal välja ja seejärel uuesti sisse minemiseks tuleb toas kõik tuled ära kustutada. Majakeses endas on vooditel sääsevõrgud, kuid sääski siiski eriti näha ega tunda ei ole. Ainsad loomad, kes vahepeal kuskil seintel või laes ringi liiguvad, on mõned üksikud ämblikud. Laseme neil lihtsalt olla.