8. päev, 15.11. Spitzkoppe mägi, bušmanite küla ja pidu autopesulas

Laupäeval anname ära enda Swakopmundi korteri ja sõidame 160 km Spitzkoppe mäe juurde, mida nimetatakse ka „Namiibia Mattenhormiks“ selle terava tipu pärast. Seal ümbruses igal pool müüvad kohalikud tee ääres isetehtud müügikohtades kive ja puutükke, mis nähtavasti on mõeldud matkajatele. Seda, mida nende kividega tegema peaks, me ei tea ja ei hakka ka uurima.

Sõidame 90 km edasi sellisesse kohta nagu San Living Museum. See asub ühe privaatlooduspargi sees. Pargi omanik on toonud kaugelt põhjast sinna elama sani ehk bušmanide hõimu terve külatäie inimesi, kes nüüd neile ehitatud külas elavad ja turistidele enda kombeid ning elu tutvustavad.

Bušmanid on tegelikult rändava eluviisiga, st nad liiguvad ringi ja ehitavad ajutisi heintest hütikesi. Kaks lühikest kasvu bušmani kütti teevad meile ekskursiooni lähiümbruses ja näitavad, kuidas nad lõkse ehitavad, puupulkadega tuld teevad, millistest materjalidest relvi ehitavad ja lavastavad meile ka ühe jahi. Naised näitavad, kuidas nad seemnetest ja muudest kättesaadavatest materjalidest teevad väga ägedaid ehteid ja näiteks ka käekotte. Seejärel kõik küla mehed ja naised (ning ka mõned lapsed) teevad kaks traditsioonilt tantsu. See kõik toimub ainult meile ehk rohkem valgeid inimesi seal pole.

Seejärel meil avaneb võimalus naiste valmistatud käsitööd osta. Meile räägitakse, et kogu teenitav raha läheb maaomanikule, kes siis nende eest hoolitseb ja iga kuu mingi summa neile maksab. Igal käsitööesemel on kirjas selle autori nimi, mis ostmise korral küljest ära tõmmatakse – seega loodetavasti saavad ostetud esemete autorid lisatasu.

Seejärel sõidame 50 km enda majutuskohta nimega Little Bush Guesthouse, mida peab üks šveitslasest mees, kes on endale kohaliku naise võtnud. See asub Omaruru linnakeses, kus elab umbes 14 000 inimest. Võrdluseks – Swakopmundis elab 25 000 inimest ja pealinna Windhoekis 486 000.

Kui jalutame meie majutuskoha omanike poolt soovitatud söögikohta, siis kaks kogukat mustanahalist naist küsivad meilt inglise keeles, kas me sooviksime naisi. Kuna seda võis mõista kaheti, siis nad kiiresti täpsustasid, et abikaasaks. Me vastame, et soovime hoopis süüa. Selle peale nad soovivad head õhtut.

Pärast õhtusööki jalutame „Väikse põõsa külalistemajja“ tagasi, jätame kõik väärtasjad maha ja sõidame Omaruru kohalike peokohta, mis päeval tegutseb restorani ja autopesulana. Selle nimi on „Reiterverein Sport Bar & Car Wash & Takeaway“.

Kui sisse jalutame, siis näeme kohe, et mitte ühtegi valget inimest siin ei ole. Baarmen küsib meilt veidi järsult: „Mida teie soovite siit?“ Vastame, et mõtlesime paar jooki võtta. Selle peale ta kohe leebub ja küsib, et mis jooke me sooviksime. Istume maha ja vaatame rahvast ümberringi juttu ajamas, joomas, vesipiipu tegemas ja tantsimas. Meid vaadatakse vastu – ilmselt ei ole valged inimesed siin väga tavaline vaatepilt.

Mingi hetk tulevad mõned kohalikud meiega juttu ajama. Saame teada, kes nad on:

Maria – lõpetas teise kursuse psühholoogias pealinnas asuvas ülikoolis, nüüd 2 päeva tagasi algas vaheaeg, mis kestab jaanuarini, selleks ajaks tuli vanemate kodukülla.

Anna – Maria sõbranna, eriti midagi ei räägi.

John – elektrik lähedal asuvas uraanikaevanduses, õppis kutsekoolis 4 aastat, ütles, et üldiselt on elu hea, aga Namiibia on hõredamalt asustatud ja seetõttu kallim, kui teised Aafrika riigid. On reisinud LAV-i, Angolasse, Keeniasse, Tansaaniasse ja Saksamaale.

Marten – Lõuna-Aafrikast tuli nädal aega tagasi tööle Namiibiasse, kuna rahvusvaheline firma peakontoriga Mauritiusel avas uue labori siin. Keemikuks õppis 4 aastat.

Mingi hetk otsustame liikuma hakata. Jätame Johni ja Marteniga hüvasti ja liigume hoonest välja. Seal tulevad kõigepealt juurde vahepeal WC-s käinud Maria ja Anna, kes küsivad, et kas me kavatsesime ilma nendega hüvasti jätmata ära minna. Ma kinnitan, et teadsime, et neid väljapääsu juures kohtame.

Seest välja meiega rääkima tuleb veel üks kohalik neiu, kes lihtsalt meie läheduses tantsis ja istus, ning küsib, et kas tõesti ikka peame juba ära minema. Kinnitame, et tõesti peame, sest järgmisel päeval on meil vara vaja sõitma hakata jälle. Kurvalt jätab ka tema meiega hüvasti. Hüppame autosse, sõidame tagasi ja heidame magama.

7. päev, 14.11. Luukererannik. Hülged, flamingod ja kohalikud

Reedel sõidame mööda liivaluidetega ääristatud mereäärset teed tagasi lõunasse. Lähme Walvis Bay linna äärel asuva mereveest soola eraldamise kompleksi juurde, kus on võimalik imetleda eri värvi soolajärvesid. Mere ääres näeme ka hülgeid ja flamingosid. Seejärel sõidame Swakopmundist põhjal poole Luukererannikule, mis on kuulus väga arvukate laevahukkude poolest. Enamus laevavrakke on siiski ära koristatud (vastuoluline otsus, kuna tegu on tuntud turismimagnetiga) ja näha õnnestub neist ainult ühte.

Sõidame tagasi Swakopmundi, kus õhtul teeme tutvust ka kohaliku ööeluga. Üks keskealine valgemapoolse nahavärviga seltskond, kellega ühes baaris juttu teeme, räägib, et nad on tegelikult lõuna-aafriklased, kes pärast Namiibia LAV-ist iseseisvumist 1990. aastal jäid siia elama. Nemad räägivad omavahel afrikaani ehk hollandi keelest LAVis välja arenenud keelt. Nende arust on Swakopmund maailma parim koht ja nad ei tahaks siit kuskile mujale minna. 

6. päev, 13.11. Teekond mere äärde Swakopmundi

Neljapäeval ärkame linnulaulu peale enda Camp Gecko hütis, pakime asjad ja sõidame mäe otsa, kus pakutakse eraldi hütikeses hommikusööki. Seejärel sõidame 6 tundi. Sõidame läbi kuplisarnaseid kaljusid tihedalt täis pikitud maastiku. Teel hakkab äikesevihma sadama ja temperatuur õues kukub lühikese ajaga 20 kraadi. See kõik kokku loob üsna dramaatilise pildi. 

Lõpuks jõuame mere äärde, kus Antarktika külma hoovuse mõjul ongi õhutemperatuur oluliselt jahedam, kui sisemaal – maksimaalselt 20 kraadi. 

Peatume Düün 7 juures, mis on väidetavalt maailma kõrgeim liivadüün (383 m kõrge). Seejärel käime Walvis Bay sadamapiirkonnas, kus seisab Mein Schiff nimeline kruiisilaev, mida nimekaimu (samanimelisi laevu on ehitatud lausa 7) on ka Tallinna kruiisiterminalis suviti näha.

Seejärel sõidame natuke põhja poole Swakopmundi, kuhu oleme paariks ööks korteri broneerinud.

5. päev, 12.11. Kanjon, kuum ilm ja külm arve. Hütike savanni äärel

Kolmapäeva hommikul pakime asjad ja jätame Hammerstein Lodge’iga hüvasti. Sõidame veel korra Sesriemi loodusparki, et käia vaatamas Sesriemi kanjonit – hiiglaslikku lõhet maa sees, mille on sinna sajanditega uuristanud jõgi. Tegu on seni kõige palavama päevaga – pärastlõunal kerkib auto termomeetri järgi välitemperatuur 40 kraadini. Kanjon pakub mõningast pelgupaika kõrvetavast kuumusest, nii et seltskond noori sakslasi, keda seal väikse tiigi ääres kohtame, veedab aega kivikesi kaljuseinas asuvatesse aukudesse loopides. Nad on sellest lausa võistluse teinud. Ajame nendega juttu ja kui juba ära hakkame minema, hüüavad nad eemalt, et kuidas eesti keeles „cheers“ oligi. Vastan nii, et kogu kanjon kajab: „Terviseks!“

Seejärel käime lähedal asuvas Sesriemi looduspargi söögikohas söömas. Kohtame seal ühte noortest sakslastest paarikest, kelle enda lauda kutsume. Selgub, et nemad on rentinud auto koos telgiga ehk nad ööbivadki auto peal lahti käivas telgis. See võimaldab neil raha majutuse pealt säästa, kuid siiski päris suvalistes kohtades nad ei ööbi – ikka just sellistele reisijatele mõeldud kohtades kämpingute juures. Enamasti saab seal oma auto parkida kohta, kus on kõrval väike katusealune, köök ja WC. Nende reisimarsruut on meie omaga üsna sarnane, ainult et pealinna Windhoeki on nad jätnud täiesti kõrvale.

Jätame nendega hüvasti ja sõidame edasi põhja poole. Mõni aeg hiljem selgub, et kui üks meist arvas, et teine maksis juba alguses toidu arve, kuna joogi eest tuli ette maksta, siis ikkagi oli arve jäänud maksmata ja ilmselt see kasseeriti sisse sellelt samalt sakslaste paarikeselt, kes ööbisid kämpingus, kus see söögikoht asus. On äärmiselt piinlik, kuid tagasi pöörama me enam ei hakka ja nende kontakte meil pole. Mõtleme, et kui neid veel kohtame järgmistes kohtades, siis maksame ära ja vabandame.

Õhtul enne päikseloojangut jõuame Camp Gecko nimelisse turistilaagrisse, kus on ööbimiseks mäeküljele ehitatud pisikesed kahekorruselised hütid, mille seinad on presendist. maitsva õhtusöögi. Gekosid liigub siin ka meie hütis tõeliselt palju.

Jalutame mäkke, kust näeme orgu fantastilises päikseloojangu valguses. Mööda jalutades ajame juttu seltskonna sakslannadega, kes ööbivad meist paar majakest eemal. Selgub, et üks neist on üle 10 aasta Namiibias elanud ja teised talle külla tulnud.

Seejärel grillime varem ostetud süte ja ninasarviku väljaheitest tehtud süütepadjakeste abiga veisesarnase orüksi liha, vorstikesi ja mingit täidetud köögivilja, millest saab kokku täitsa maitsva õhtusöögi.

Kuna asume igasugusest asustusest eemal, siis on siin öösel tõeliselt hästi näha kogu tähistaevas. Eemalt kostuvast loomade krabistamisest hoolimata tuleb siin hea uni.