13. päev. 20.11. Namiibia kokkuvõte

Neljapäeval käime hommikul Windhoeki Namiibia käsitöökeskuses viimaseid sisseoste tegemas ja hommikust söömas. Seejärel sõidame lennujaama, kus anname laenutuses auto tagasi ning lendame kumbki tagasi enda koduriikidesse.

Kolmel lennuga läbi Addis Ababa ja Stockholmi tagasi Eestisse lennates on hea reisile tagasi mõelda. 12-st päevast jäi sellise riigi jaoks selgelt väheks. Näiteks me ei jõudnud Lõuna-Namiibiasse Luderitzi, kus oleks olnud võimalik ka pingviine vaatamas käia ja kus lähedal asub maha jäetud ja liiva sisse uppunud kaevanduslinn. Samuti ei jäänud Swakopmundis aega, et Walvis Bay juures teha maasturituur Sandwich Harbouri juurde, kus kohtuvad meri ja liivadüünid. Lisaks oleks tahtnud külastada päris himba külasid Etoshast põhjapool.

Namiibia parimad kogemused minu jaoks:

1. Omapaha himbade küla külastus, külanaistega rääkimine ja kauplemine,

2. Sanide elava muuseumi loodusretk koos bušmanitega, kes enda traditsioonilist eluviisi tutvustasid,

3. Camp Gecko hütike savanni ääres, võimsad vaated päikseloojangul ja orüksiliha grillimine tähtede all,

4. Okutala eralooduspargi hommiku- ja õhtusöögid vaadates ninasarvikuid, elevanti ja muid loomi veeaugu juures,

5. Namibi kõrbes Sossusvlei lähistel ringi sõitmine, vabalt ringi liikuvate orüksite ja jaanalinnu nägemine, söestunud mets ning punase liivadüüni otsa ronimine,

6. Etosha Rahvuspargi safari ja esmakordne metsikute lõvide nägemine,

7. Walvis Bay juures rannas merre sööstvate hüljeste vaatamine,

8. Herero Ombu küla külastus, ekskursioon ja külaelanikega ringis vestlemine,

9. Otjiwarongo krokodillifarmi ekskursioon koos väga laheda giidiga.

Namiibia inimesed on väga avatud, sõbralikud, külalislahked ja heatahtlikud. Isegi baarides, kus olime ainsad turistid, võeti meid hästi vastu, alustati meiega juttu siirast huvist ning isegi tehti meile jooke välja. Väga kiiresti räägiti välja üsna isiklikke asju enda elust, nagu näiteks kerglaste elukommetega isast, kellel on lapsi erinevate naistega mitmes maailma riigis. Inglise keelt ei räägita ainult sani, himba ja herero külades.

Kuigi linnades soovitati pärast pimedat jala mitte ringi kõndida, vaid isegi paar kilomeetrit autoga sõita, ja meie autol pidi parkides alati olema valvur, kellele pidi valvamise eest jootraha jätma, me otseselt mingit ohtu ei tundnud. Küll aga üritati erinevatel viisidel raha kätte saada – näiteks Etosha Rahvuspargi lähistel Shelli tanklas nime küsides ja siis kiirelt tehtud nimelisi võtmehoidjaid müües või väidetavalt mingi kooli lõpupeo jaoks raha kogudes. Parkimise valvurid nõudsid jootraha isegi juhul, kui üks meist oli autos ja valvata vaja ei olnud.

Tegu on Aafrika ühe põnevaima (ja kõige hõredamalt asustatud) riigiga, kuhu ma olen sattunud. Kindlasti soovitan kõigil minna ja lisaks loodusele panna rõhku ka kohalike inimestega tutvumisele ning eriti väheste allesjäänud himba, herero ja sani traditsiooniliste külade külastamisele, kuni need veel eksisteerivad. Ma kardan, et nutitelefonide, interneti ja sõltuvust tekitavate äppide pealetung igasse maailma nurka vähendavad aina kiirenevalt maailma kultuurilist mitmekesisust. Seega kindlasti kavatsen enda rännakuid rohkem eraldatud riikidesse lähiaastatel jätkata. Okuhepa!