Teeme hotelli hoovis Mardi kaasa võetud gaasipõletiga putru. Ainus kord
kogu reisi jooksul. Käime linnast väljas Aksumi alamate ülikute monoliidivälja
ja kuningalossi varemeid vaatamas. Mitte väga muljetavaldav - nendest pole
eriti midagi alles.
Õhtul saame Tekleweiniga turismiinfo punkti juures kokku ja läheme tema
juurde kohvitseremooniale. Ta naine teeb toas tulel kõigepealt popkorni ja siis
3 tõmmist paksu kohvi siinse tava kohaselt.
Tekleweini mängib oma 1-aastase lapsega ja räägib oma elust. Ta teenib
turismiinfos kuus 1000 biri (50 EUR). Ta naine pangatellerina 1500 biri (75
EUR). Kusjuures 1000 biri läheb toidule, 700 majarendile ja lisaks maksavad nad
iga kuu 400 pulmade järelmaksu. Seega priisata ei saa. Pulmad olla maksnud 20 000
(1000 EUR) ja seal olnud 400 külalist. Siiski saanud nad 700 biriga omale lubada
uue teleka. Maja on enam-vähem plekist, kuid sisustus on väga hubane.
Tekleweini unistab, et saaks nii palju raha kokku, et saaks osta auto.
Mitte edvistamiseks, vaid korralikuma sissetuleku tagamiseks. Sest kõigi
unistuste auto 90. aasta Toyota omamine võimaldab pakkuda takso- või
transporditeenuseid.
Pärast käime muusika- ja filmipoes (kõik on piraatkaup) Etioopia muusikat
omale kopeerimas. Peale seda, kui lasen neile Smilersi „Meteoriitide sajus“, paluvad
nii muusikapoe töötajad kui T meil anda Eesti muusikat. Teeme seda hea meelega.
Lisaks kopeerime Tekleweini jaoks oma Lonely Planeti digiversiooni – et ta
teaks, mida turistid tema juurde tulles teavad.
Peale viimaseid õllesid ühes baaris vahetame e-postiaadresse (T käib
aeg-ajalt internetipunktis) ja jätame T-ga hüvasti. See, kui kahju tal on meist lahkuda, näitab kui
kiiresti on võimalik leida sõpru Etioopias.
 |
| See ei ole kaader vanast filmist, vaid Etioopia 21. sajandil |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar