Olen postitanud siia blogisse kõik oma põnevamad reisid
väljapoole Euroopat, kuid on üks reis, mida siin veel pole. Enne kui ma
hakkasin valmistuma minema 2011 sügisel oma maailmareisile, tahtsin ma
kõigepealt panna ennast arengumaa keskkonnas proovile. Mis on kõige karmim, mis
võiks mind sellel reisil ees oodata? Valisin oma proovikiviks maailma ühe
vaeseima riigi Etioopia (2014 seisuga 14. koht), kuhu siirdusin 2011 veebruaris
koos oma hea sõbra Mardiga, kellega kahjuks pole ei enne ega peale seda avanenud
võimalust koos reisida.
Etioopia osutus valituks tänu ühele Raadio 2 „Reisipalaviku“
saatele, kus kaks sõpra just oma kogemustest selles riigis rääkisid. Enne oma maailmareisi
kuulasin internetist tagantjärgi kõik selle sarja saated ära. Turkish Airlines’i
ja Ethiopian Airlines’i koostöös pakuti sinna soodsaid lennupileteid Helsingist
ja nii me läksime. Tollal ma kirjutasin sugulastele ja sõpradele Eestisse
e-postiga reisikirju, millel need postitused siin põhinevad. Pühendan need oma
blogi kõige suuremale fännile – oma isale – kellel on homme ühtlasi sünnipäev.
Palju õnne!
Etioopia on ainus Aafrika riik, mis pole kunagi olnud
koloniseeritud. Ainult Mussolini poolt okupeeritud 1936-1941. Meie aja arvamise
alguses kontrollis Etioopiast juhitud Aksumi impeerium kaubavahetust Punasel
merel, 7. sajandil võtsid araablased selle üle. Enamus Etioopiast asetseb
2000-2500 m kõrgusel platool, sealhulgas ka pealinn. Etioopia oli üks esimesi
riike, kes kuulutas kristluse riigiusuks – juba 4. sajandil. Tänapäeval on
umbes 2/3 elanikest kristlased ja 1/3 moslemid. Nad on aastasadu rahus koos
elanud. Kuid nüüd, mälestuste juurde...
Esimene hetk lennujaamast väljudes
võtab meid vastu kõrvetav päike. Oleme esialgu nii usaldamatud, et otsustame oma
suurte seljakottidega kesklinna kõmpida jala. Reisijuhis hoiatati saabumisel kultuurišoki
eest. Kõnnime mööda räämas tänavaid, mis kohati on lihtsalt kuivanud punane
tolm, mööda räämas majadest. Alguses me palju inimesi ei näe, kuid kesklinnas
on neid juba rohkem. Ja rohkem. Siin on väljakuid, mis on paksult täis erinevaid
müüjaid, sealhulgas lapsi, kes müüvad pabersalvrätikuid. Ridade viisi kingaviksijad,
kes osutavad meie jalatsite mustusele. Tõsi, Euroopast on asi kaugel. Oleme pealinnas
Addis Ababas.
Üsna ruttu veendume, et pealinnas pole
midagi vaadata ja hea oleks võimalikult ruttu edasi liikuda. Läheme Lonely
Planeti kaardi järgi bussijaama, kuid seal on ainult tühi plats. Nagu juba
mitmeid kordi varem esimese päeva jooksul, hakkab meiega sõbralikult rääkima
kohalik. Ta ütleb, et bussijaam on teise kohta viidud, kuid sinna minekuks on
juba liiga hilja (kell on 6 õhtul) ja et tema tuttava abiga saaks organiseerida
meile minibussi hotelli ukse eest järgmisesse linna.
Tutvustab ta ennast kui sotsiaalteaduste
tudengit kohalikus ülikoolis. Ja ühtlasi kui DJ-d hüüdnimega ras (tõlkes „prints“, muide rastafari
usk Jamaikal põhineb Etioopia prints ras Tafari kummardamisel) David (viisakalt
riides, korralik mobiil käes), kelle ema elavat juba 15 aastat
Stockholmis. Rõhutab, et on püha ja räägib pidudest, mis tol õhtul tulemas. Et
bussi osas aidata, soovitab endaga „chat-bari“
kaasa tulla, kus saaks uurida bussi kohta. Et tee ühtib meie hotelliteega,
läheme temaga kaasa.
Kohale jõudes mainime, et oleme näljas
ja saame tema korraldus „chat-bari“
kõrval 15 biri (0,8 EUR) eest kahepeal süüa kohalikku rahvusrooga injerat (poorne sai koos erinevate peale
pandud kastmetega), mis käimasoleva paastu tõttu on kalatoodetega. Toit on väga
hea ja ta hoiatab, et me bakteritundlike turistidena ei jooks võõrustaja
pakutud ilmselt kraanivett. Kuna rooga süüakse kätega, siis õpetab ka ette ja
pärast käsi seebiga pesema.
Peale seda liigume „chat-bari“,
mis nagu selgub, on tegelikult „khati-baar“ ehk kohaliku närimistaime söömise
koht. Oleme selle kohta eelnevalt uurida. Taimelehed tuleb mäluda massiks ja seda
põses hoida, kuni sealt mahla tuleb. Mõju olevat sarnane vesipiibuga. Meile
pakutakse joogiks koolat ja hakkame närima khati, mida aina tuuakse juurde ja
mille hinna kohta käivatest küsimustest osavalt mööda laveeritakse., Lisaks
saame proovida kohalikku kohvi ning vesipiipu ja väga palju soovitusi, mida
Etioopias vaadata ja mida mitte, millised on etiooplased jne. Taustaks mängib
kohalik muusika.
Lisandub 2 inimest. Oma bussi osas saame kohale
tulnud ras Davidi sõbraga
kokkuleppele, et 600 biri eest võetakse meid järgmine päev kell 12 peale ja
viiakse 8 tunniga meie soovitud sihtkohta Bahir Dari. Möödub paar tundi. Jutt on
juba pärastistest õlledest kohalikus baaris ja kohalikust peost, kuhu ta meile
sissepääsu organiseerib. Lõpuks on 6 vihku khatti söödud ja tuuakse arve 1140
biri (50 EUR), mis pannakse meie ette. Sellest 990 biri on khat. Pärast suurt
kauplemist, väitmist, et meil nii palju raha pole kaasas, vahepeal oma
hotellini kõndimist ja toast mängult lisaraha toomist maksame lõpuks kahepeale 38
EUR. Nagu hiljem selgub, oleks õiglane hind olnud 4-5 EUR. Vahetult enne kui ras David meiega rääkima hakkas, olin
Mardile öelnud: „Esimesel päeval tuleb olla väga ettevaatlik! Ei tasu mitte
midagi teha!“ Olin ju lugenud skeemimeistrite kohta. Kui irooniline.
 |
| Minu tookordne reisikaaslane Mart ja kõrghoone ehitus Etioopia pealinnas Addis Ababas |
 |
| Khati-baaris - minu pahur nägu reedab, et ma saan juba aru, et midagi on valesti |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar