2. päev, 2. november. Havanna näitab oma palet

Järgmise päeva hommikul ärgates ja uksest välja astudes on esimene emotsioon vaimustus. Nimelt kimavad meie maja ees tänaval erinevad 60 aastat vanad suured Ameerika autod. Sest peale Kuuba revolutsiooni 1959 aastakümneid muid autosid riiki ei toodud seoses majanduse suure allakäigu ja USA embargoga. Paljud neist toimivad nagu bussid, mis võtavad kuni 5 inimest erinevatest peatustest peale. Erinevate uunikumide vahel sõidavad ka mõned Lada-taksod.

Peale esimest jalutuskäiku mere äärde kuulsa Maleconi autopromenaadi juurde, kus lained löövad üle ääre tee peale, võtan varajase lõuna kohalike söögikohas. See on üks auk seinas, kust saan 1-2 CUC-i eest kana, riisi ja midagi salati moodi. Tagasi antakse siseriiklikes peesodes. 

Teeme esimese jalutuskäigu läbi kesklinna ja vanalinna. Möödume ka enne revolutsiooni ehitatud võimsast Kapitooliumist (mis olevat isegi suurem kui USAs Washington DC-s), kuid mis nüüd on natuke õnnetus seisus. Nagu kõik majad siin. Ainult mõned hooned vanalinnas on korda tehtud.

Pidevalt üritatakse meile midagi pakkuda. Sigareid, taksot. Mitmel pool öeldakse, et just täna on see ainus päev kuus, kus sigaritehase töötajad saavad ise oma toodangut müüa ning hinnad on seetõttu poole odavamad. Mul kahjuks on veel petuskeemide osa Wikitravelist läbi lugemata, kuid üks mees, kes näiliselt juhuslikult meiega rääkima hakkab (kuna Marek annab kerjusele paar münti) teatab, et elab üle tee meie casast ja nägi, kuidas me eelmisel päeval saabusime, olevat olnud keegi Eestist või Venemaalt. Kutsub õhtul enda juurde peole, küsigu me ainult Albertot.

Räägib ka soodsate sigarite päevast ja ütleb, et juhatab meid millegi juurde, millest me alguses saame aru, et see on sigaritehas. Siiski sattume kellegi koju, kes eestoas ilusates karpides kuulsaid Kuuba sigareid müüb. Ütlen, et esimene päev ei tasu selliseid oste teha ja avaldan soovi ära minna, mille peale too mees ütleb, et ma ei tea sigaritest midagi. Marek aga ostab 40 CUCi eest ühe 3-se paki sigareid. 10 CUCi tagasi andmise asemel antakse teine 4-ne pakk odavamat marki juurde.

Nagu hiljem selgub, on keegi sõber Marekilt sigareid tellinud ja ta on ka natuke uurinud hindu ja millised peaksid õiged sigarid välja nägema. Õige hind oleks ca 90 CUCi. Pärast küsib ka too mees, kes meid juhatas Marekilt ka väikest tippi abi eest. Hiljem juurde lugenuna arvan, et tõenäoliselt on tegu ikkagi õigete sigaritega, mis lihtsalt töötajate poolt tehasest varastatud (tavaline tegevus). Kui küsin, siis Alberto nimelise naabri kohta meie casas ei teata midagi.

Peale lõunasööki Jardines del Oriente nimelise restorani aias kõnnime vanalinnast jala tagasi. Mitmel pool oleme kuulnud tänaval hüütavat midagi mingist Buena Vista Social Clubist. Mul on ettekujutus, et see on mingi koht, kuhu tasub minna. Üks hea inglise keelega meievanune tüüp koos tüdrukuga küsib tänaval meilt tavalise „kust te pärit olete?“ küsimuse ja ma küsin temalt selle kohta. Ta juhatab meid ühte baari, kus on seinal fotod – nagu selgub, on tegu bändiga, kes mängis tuntud lugu „Quantanamera“ ja olevat ka seal baaris esinenud. Kuid nüüd olevat mitmed selle liikmed surnud.

Tüüp pakub, et võib meile mõned soovitused kirjutada, kuhu Havannas minna. Või pigem hakkab kirjutama nii et me ei jõua midagi teha. Räägib, et tüdruk õpib klarnetti. Küsib kas ei oleks tüli kui teeksime talle ja ta tüdrukule joogi välja. Küsime palju joogid maksavad. Ütleb 2 4 CUCi (mida ma tõlgendan 2 tk 4 CUCi), mis meie jaoks ei pidavat midagi olema. Lõpuks tuleb hinnaks ikkagi 4 CUCi joogi kohta.

Hiljem loen petuskeemist, kus kohalik noor koos tüdrukuga viib Buena Vista Social Clubi vaadata lubades baari ja jookide eest küsitakse 2-3 korda rohkem, tulud jagatakse petturi ja baari vahel pooleks. Kuna me ise midagi ei võtnud, siis said nad ainult 4 CUCi rohkem. Lisaks küsis tüüp veel abi eest tippi – sai Marekilt 0,25 CUCi.

Õhtul jalutame uues linnaosas Bodegas, kus kõrguvad Ameerika gängsterite rahaga 50ndatel enne revolutsiooni ehitatud suured hotellid. Sööme suure tee ääres vabaõhu söögikohas, kus mängib ka bänd. Kõrvallauas on kaks kohalikku naist, kes iPhone’iga endast pilte klõpsivad, sh koos minuga taustal ja edvistavad. Küsin ühelt, et kas võin ka ise koos temaga pildi teha. Pilt tehtud, küsib ta inglise keeles, kas ma ta telefoninumbrit ei soovi. Ma ütlen mõtlikult „noo“, mis hispaania keeles aga tähendab „ei“.

Tüdruk pahandab: „Kui sa ei taha, siis ma ei anna“, aga lõpuks ikkagi annab. Ütleb, et lähevad klubisse edasi (kuigi on esmaspäeva õhtu). Hiljem kui nad on lahkunud, saadan nalja pärast talle SMS-i, kuid vastust ei saa. Lähedal olevas „Cafe Amor“ nimelises ööklubis hakkab pidu, kuid sinna me siiski ei lähe. Vähemalt mitte täna.

Seinas olevast august toitumas

Havanna kapitoolium

Karneval

Tutvus kohalikega

1. päev, 1. nov. Saabumine Kuubale. Havanna

Kuuba. Fidel Castro. Sigarid. Rumm. Kommunism. Vaesus. Need asjad tulevad esimesena meelde seoses Kuubaga. Ajaloost on teada ka Kuuba raketikriis, mis oli Külma Sõja üks tulisemaid konflikte USA ja NSV Liidu vahel. Aga milline on Kuuba tegelikult? Loodetavasti järgmised postitused annavad sellest mingi pildi.

Madriidist startinud Air Europa lennuk maandub Havanna lähistel lennujaamas õhtul kell 7.  Poolteist tundi hiljem kui oleks pidanud. Eesti aja järgi öösel kell 2. Kuna mu seekordse reisikaaslase Mareki passis on suvest USA külastuse tempel, siis jäetakse meid immigratsioonis kõige viimaseks, aga rohkem siiski ei tülitata. Selleks ajaks, kui alla jõuame, on ette broneeritud Casa Particularesest (kodumajutusest) saadetud taksojuht meid oodanud 2 tundi.

Siis läheb veel pea tund, et kahest (riiklikust) rahavahetusest kätte saada kohalik raha (CUC - Pesos convertibles), mis mõeldud väliskaubanduseks. Kurss on 1 EUR = 1,2 CUC. Lisaks on veel ringluses kohalik raha (CUP – Pesos nationales), mille eest saab osta ainult odavat kohalikku toodangut (1 CUC = 24 CUP). Lennujaamas on ka üks-kaks pangaautomaati, aga need aktsepteerivad ainult Visat. Marekil isegi on UK Visa kaart, kuid kuna Kuuba on Inglismaa pankade nimekirjades kahtlane riik, siis see blokeeritakse esimesel katsel.

Lõpuks saame takse peale, sõidu hind on ette kokku lepitud 30 CUC (25 EUR). Tee on pime (ilmselt hoitakse elektrit kokku), näha on mõningaid 60 aastat vanu autosid ja ka muud algelist transporti. Ühel ristmikul sõidab üks uunikum taksole pea-aegu kõrvalt sisse. Viimasel hetkel saab pidurite krigisedes pidama.

Jõuame Havanna kesklinna. Siin, nagu kõigis hispaania kolooniates, on tänavad korrapärane ruudustik. Meie öömajas tervitab meid uksel tore vanatädi, kes oskab ainult hispaania keelt.  Antud casa particulares on kõrgete lagedega villa. Toas on isegi lame-ekraan telekas. Mis näitab ainult 1 kanalit.

Tuba maksab 30 CUCi öö, korralik hommikusöök 4 CUCi lisaks. Selline eraettevõtlus on sotsialistlikus Kuubas lubatud sellise süsteemi alusel, et kes tahab sellist majutust pakkuda, peab maksma riigile CUCides iga kuu päris korraliku summa, sõltumata sellest kuidas äri läheb.

Esimeseks õhtusöögiks läheme casas soovitatud paladerosse, sarnasel põhimõttel toimivasse erarestorani. Kuigi mitmel pool hoiatatakse, et Kuubal on halb toit, siis peale eraettevõtluse tõusu paar aastat tagasi see enam nii ei ole. Õhtusöögi hind – odavam praad 5-6 CUCi, lisaks jook ja soovitatav 10% tippi – on enamike kohalike jaoks, kes teenivad kuus 40 CUCi, üsna kättesaamatu. Siiski on seal söömas ka jõukamaid kuubalasi.

Esimene toit. Minul on sandwichid. Need chipsid on tegelikult banaanid. Taga seekordne reisikaaslane Marek (kellega oleme aastate jooksul varemgi samas seltskonnas reisinud)

Kuuba lipp

10. ja 11. päev, 15. ja 16. mai. Rõõmus taaskohtumine. Iisraeli kokkuvõte

Kui jõuan tagasi Florentine hostelisse, on üsna liigutav, kuidas mitmed hosteli vabatahtlikud rõõmustavad mind uuesti nähes. Eriti soomlanna Daniela, kes algse plaani järgi oleks juba selleks hetkeks pidanud Jeruusalemma ja edasi konfliktsesse Läänekalda piirkonda minema (seda ta hoidis suures saladuses, kuna seal käimine võib tekitada komplikatsioone riigist lahkumisel), kuid jäi Tel Avivi veel paariks päevaks. 

Aga milline siis on Iisrael ja sealsed elanikud? Esiteks on ta üsna arenenud riik, kus hinnad on nagu Euroopas (kebabirull 6-7 EUR), kuid linnad on siiski lõunamaale omaselt mitte kõige puhtamad ja korrektsemad. Siis kindlasti jäi silma, et hävitajad lendasid päris tihti üle pea. Iseseisvuspäeval lausa kolmekaupa korda-mööda pommitajatega. Seda, et igal pool sõjaväelased oleks olnud, ei saa aga küll öelda. Kihvt oli see, et iseseisvuspäeval olid kõigil autodel Iisraeli lipukesed, mida ka järgmised mitu päeva ära ei võetud.

Varem olen kuulnud ka, et Iisraeli elanikud on kuidagi kogu aeg pinges ja kahtlustavad. Tõsi, ühes bussis läksid vana araablasest naine ja juudist bussijuht nii vaidlema, et bussijuht tahtis ta isegi välja visata. Aga noored, kellega kohtusin, olid väga sõbralikud, hea meelega võtsid välismaalased oma seltskonda ja kutsusid endaga kaasa – kas grillima, randa või kuskile pubisse – kuhu iganes nad ise teel olid. Ja inglise keelt rääkisid kõik, välja arvatud mõned venelastest bussijuhid, kellega sain oma vene keelt praktiseerida.

Kuna Iisraeli pakutakse kogu aeg väga soodsaid lennupileteid (mina maksin Finnairiga Tallinnast edasi-tagasi 265 EUR), siis ei tule reis kokkuvõttes kallim võrreldes mõne odavama riigiga. Kuna keegi ei ürita sind petta, läänelikud mugavused on kõik olemas, kuritegevust praktiliselt ei ole, siis sobib Iisrael külastamiseks kõigile. Tulge ja vaadake ise!

Järgmist Euroopa-välist reisi ja postitusi siin blogis võib oodata ilmselt novembris. Kohtumiseni!

Tagasi Florentine hostelis!

Esimene katse varakult lennujaama minna ebaõnnestus, sest jäin viimasest kella 15.00-sest rongist maha ja hakkas sabat. Õhtune katse läks ka natuke nihu, sest tahtsin minibussiga lähemale sõita, aga lõpuks olin Tel Avivi eeslinnas 8 km kaugusel lennujaamast ja ikka tuli 22 EUR-i takso eest maksta

Iisraelis ollakse suured oma riigi patrioodid, iseseisvuspäeval olid igal autol peal väiksed lipukesed

Minu marsruut

Selline kiri oli Jeruusalemma hosteli seina peal

9. päev, 14. mai. Suplus Punases meres ja tagasi Tel Avivi

Hakkame hommikul koos Asuncioniga tagasi Iisraeli sõitma. Oma viimase Jordaania raha eest saame 4 kebabirulli ja takso piirile. Eilatis käime Egiptuse piiri lähedal asuvas ilusamas rannas, millest rääkis üks Jordaania hostelis olnud pikaajaline maailmarändur, kes oli pärit ühelt väikselt Vaikse ookeani saarelt. Kõige tähelepanuväärsem asi on seal kalad. Ainuüksi vette astudes võib näha erinevat värvi ja erineva suurusega kalu jalgade ümber ujumas. Päris mitu inimest snorgeldab oma maskiga.

Rannas käidud, sõidan bussiga tagasi Tel Avivi, kuhu ma plaanipäraselt õhtul 5 tundi hiljem ka kohale jõuan.

Ahjaa, kui ma Eilati tulin, siis sõitis minuga ühes bussis üks Ukrania paarike. Ajasin nendega natuke juttu ja sain teada, et nad on pärit Kiievist, kus nad töötavad mõlemad finantsanalüütikuna. Ütlesid, et Kiievis on rahulik, aga Ida-Ukrainas muidugi mitte. Küsisin, et kas nad teavad, et Eesti Ukrainat väga toetab. Nad vastasid, et teavad seda väga hästi. Kui aga maha läksime, siis meie teed läksid lahku, sain veel ainult teada, et nende leitud odavaim hotell maksis 70 USD/öö, samas kui mina Eilati hostelis maksin ca 15 USD.

Üks huvitav kuju, keda Tel Avivis kohtan, kui ta õhtul tänaval minult ühe baari kohta küsib, on Microsoftis Windowsi tarkvarainsenerina töötav valge lõuna-aafriklane Andrew. Kuna ta koolitab ühtlasi teisi töötajaid, siis ta reisib palju mööda maailma ringi. Ütleb, et Windows on parim firma, kus töötada ja et tema näeb, et Apple ei suuda enam uusi tooteid välja mõelda ning hakkab vaikselt hääbuma. Google’i suhtes on ta märksa lugupidavam. Ütleb, et vot see on neile tõsine konkurent.

Jordaania beduiinide elu kujutav suveniir

Jordaania lipp

Punane meri on soolasem kui ookean (41 ‰) ja põhjani soe (22 °C), oma nime on ta saanud ümbritsevate punaste mägede peegeldusest

Enamus nii Jordaaniast kui Iisraelist on kivikõrb

Video: Põgene, vaba kameeleon!