Päeval käime
üle-eelmisel päeval laenutatud kitarriga pargis ja peaväljakul istumas ning
teeme paar laulu. Õnneks väga palju tähelepanu ei tõmba. Nagu esimesel päeval,
kui meile kohe pakuti võimalust õhtul ühes restoranis esineda (ilma meie oskusi
kuulamata). Igas restoranis, kus mõni ansambel esineb, küsivad nad alati
kõigilt kuulajatelt tippi ja pakuvad oma plaate müüa. Üsna võimalik, et
restoranid neile muud tasu ei maksagi. Raha osas läbi rääkimiseni me ei jõudnudki.
Õhtusööki sööme
oma öömajas (see võimalus on ettetellimisel igal pool olemas), kus 6 CUC-i (5
EUR) eest inimese kohta valmistatakse meile supp, suur praad, puuviljad ja
jäätis magustoiduks. Ka üle-eelmine õhtu sõime majas, kuid siis oli
mitmetunnine elektrikatkestus ja tegime seda akuga LED-lambi valguses.
Õhtul saame
keskväljaku treppidel taas kokku Sanne ja Elinega, kellel on Trinidadis viimane
õhtu. Kui pidu pool 1 lõppeb, liigume koos nende ja paari kohalikuga edasi üles
mäeküljel asuvasse koopa-ööklubisse. Klubi on päris maa all. Kui siseneme,
teevad kohalikud suures rahvast täis koopaõõnsuses show’d – söövad klaasikilde
ja üks mees seisab matšeete peal, mis on teraga teise kõhu peal. Pärast läheb
lahti tants tüüpilise mürtsuva klubitümaka ja valgusshow saatel. Pooled
külastajatest on kohalikud ja pooled turistid.
Üllatav, et
riigis, kus interneti omamine kodus on keelatud ja seda saab kasutada ainult
vähestes riiklikes internetipunktides hinnaga 5 EUR/tund (kui järjekorda pole),
on ikkagi olemas viimase peal ööklubid. Internetist veel nii palju, et iga kord
õhtul või öösel oma casa juurde jalutades möödume hotellist, millest teisel
pool teed istub oma nutitelefonidega hunnik kohalikke noori. Et mida nad seal
öösel teevad? Eks ikka istuvad hotelli WiFis, mille parooli nad kuskilt on
kätte saanud. Öösel ei aja turvamees neid sealt ka minema.
 |
| Eesti muusik (vähemalt kohalike arvates) |
 |
| Kohalikud noored nutiseadmetega hotelli WiFis |
 |
| Tants peaväljaku treppidel |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar