4. päev, 8. mai. Jeruusalemm. Kui usk kutsub...

Kuna minuga samal ajal on plaaninud Jeruusalemma minna rootslane Josef, kes ööbib seal ka samas hostelis, siis võtame rännaku ette koos. Josefi hüüdnimeks, mis teda pahandab, paneb Daniela Florentine’i hostelis „Arnold“, sest ta näeb välja nagu Arnold Schwarzenegger. Ja isegi räägib inglise keelt sama aktsendiga.

Õhtul olen Jeruusalemma hosteli katusel, vaatan loojuvat päikest vanalinna kohal ja kuulan moslemikvartalist kostuvat mošeede palvele kutsumise kakofooniat. Kuigi siin on hulga jahedam kui mereäärses Tel Avivis, ööbib ka siin terve hulk inimesi terrassil. Sattun vestlusringi, kus üks noor Rootsi tüüp räägib, kuidas ta siia sattus.

Nimelt oli ta väiksest peale tahtnud preestriks saada. Omal ajal lapsed koolis norisid teda selle pärast ja lõpuks ta õppis isegi religiooniõpetuse tunnis valetama, et tema jumalasse ei usu. Kuid keskkooli lõpu lähenedes hakkas see teda aina rohkem vaevama, kuni lõpuks teatas ta vanematele, et ta on otsustanud preestriks hakata.

Ta kartis, et ta veendunud ateistist isa, kellel hoopis teine tulevik talle plaanitud oli, ütleb tast lahti. Kuid seda ei juhtunud ja ta tundis, kuidas sellest hetkest valdas teda rahu ning teadmine, et liigub õige eesmärgi suunas.

Et preestriks õppima minna, pidi ta kõigepealt läbima psühhiaatrilise ekspertiisi, siis 2 tundi kohaliku piiskopi ristküsitlust kannatama ja lõpuks 6-liikmelise komisjoni mitu tundi kestnud ristküsitlusele vastu pidama. Samuti oli nõutud juhilubade olemasolu, mille eksami. Viimase kahe eksami tulemusi teadmata tuli ta Jeruusalemma mingist seminarist osa võtma. Ta ütles veel, et preestriks saamiseks peab Rootsis õppima ülikoolis 5 või 6 aastat ja siis ka esialgu töötama preestri abina paar aastat.

Ma ei saa jäta mainimata, et tegu oli äärmiselt terase noormehega. Ta lõbustas kõiki oma oskusega inglise keelt rääkida erinevate aktsentidega – Ameerika (see oli ta lemmik), Inglise, Iiri, Lõuna-Aafrika, Nigeeria, India. Ütles, et see oli osa inglise keele õppest tema koolis, mis talle eriliselt meeldis.

Igatahes soovisin talle edu oma eesmärkide saavutamisel.

Iisraeli rändas 90ndate algul palju venelasi ja seetõttu on ka vene turiste siin palju

Selline oli prügimajandus meie hosteli juures tänava ääres

Kebabisai

Jeruusalemma vanalinna õitsev kaubandus

Vaade vanalinnale ja Oliivimäele hosteli katuselt

Öösel on vanalinna tänavatel väga vaikne

2. ja 3. päev, 7. ja 8. mai. Florentine hosteli rahvas

Päevad Florentine hostelis Tel Avivis möödusid kiiresti, sest mõned pikaajalised üürilised, mõnus diivanitega terrass ja palju rändureid tagasid pideva aktiivse sotsiaalse elu. Päeval käidi koos rannas ja õhtul linna peal. Mõne päeva jooksul tutvusin inimestega erinevatest riikidest: Anna (hosteli „vabatahtlik“ Venemaalt), Maayan ja Chen (Iisraeli vabatahtlikud), Dominik (vabatahtlik Saksamaalt), Iris ja Channah (Holland), Josef (Rootsi), „Jack“ ehk Jacobo (Itaalia), Katrin (Saksamaa), Helen ja Chloe (Suurbritannia), Katrine (Taani), Mathilde (Prantsusmaa), Elina, Maria, Nami, Fransesca, Mihhal.

Tel Aviv

Tel Avivi rand

Hollandlannade Irise ja Channah, itaallase Jacopo ja rootslase Josefiga rannas

Iris, Channah, Josef, Jacopo ja teised

Dominik ja Katrine, kes küpsetas hosteli (vabatahtlikele) töötajatele kaks juurviljakooki

Õhtu hosteli terrassil

1. päev, 6. mai (päev). Kadunud koti müsteerium

Hommikul ärkan esimest korda kell 8, kui samal terrassil serveeritakse hommikusööki. Suudan siiski magada 10-ni, mil ere päike juba häirivaks muutub. Hommikusööki süües täidab keegi kõrvalasuvat tahvlit erinevates keeltes hommikutervitustega. Sealhulgas üks tüdruk dikteerib soomekeelse tervituse. Ütlen sõna sekka ja tahvlile ilmub ka „Tere hommikust!“ koos väikse Eesti lipu kujutisega.

Selgub, et tüdruku nimi, kes Soomest pärineb, on Daniela. Isa serblane, ema soomlane. Töötab firmas, mis vahendab kuu kaupa inimesi erinevatesse kohtadesse ettekandjaks tööle. See töö võimaldab tal iga hetk öelda, et ta järgmised 1 või rohkem kuud ei tööta. Selle aja ta reisib. Ta ütleb, et ta ei kujuta ennast enam ette millegagi püsivalt sidumas.

Iisraelis ja antud hostelis on ta teist korda. Ja töötab siin „vabatahtlikuna“. See tähendab, et ööbib tasuta, kuid peab mõni päev 6-tunniseid vahetusi hosteli töötajana tegema.

Daniela räägib ühe Austria tüübiga, kes ütleb, et kaotas eile öösel, kui nad väljas käisid, oma koti ära. Ja ta ei mäleta, millisesse baari. Daniela lubab aidata seda otsida. Kutsub mind kaasa. Lähen.

Tüübi nimi on Günter ja ta tuli Iisraeli Austria saatkonda praktikale. Hostelis elas ta ajutiselt, täna kolib oma korterisse. Jõuame lähedal asuvasse baaride naabruskonda. Ja neid kohti on siin palju. Lausa 20 tükki. Selgub, et Daneila enne seda viimast kohta läks ära koju. Günter mäletab, et teisel pool teed baarist oli väike toidupoeke. Ühe sellise baari juures hüüatab Günter: „Just see koht oli! Kindlalt!“ Läheme sisse. Kotti ei ole. Vist ikka pole see koht.

Siis veel üks koht, mis on praegu kinni. Siis veel üks. Alati on kuskil teisel pool teed mõni väike poeke. Hiljem tuleb tal meelde, et tume uks oli. Siis, et trepp läks üles või alla. Ka see ei kitsenda eriti valikut. 6-7 koha juures on ta kindel, et tegu on just õige kohaga. Vahepeal lubab koti asukoha kohta küsida ja teada meile anda üks tätoveeritud vanamees, kes uurib Günteri päritolu ja siis ütleb, et tal sellega mingit probleemi pole, talle austerlased ja sakslased eriliselt meeldivad.

Siis aitavad meil otsida ühed kohalikud koeraga, kes kutsuvad hiljem oma korteri rõdule grillima. Sellised grillpeod koos valju elektroonilise muusikaga on siin tavalised. Kaks tundi hiljem oleme kõik läbi käinud ja plaanime tagasi tulla kui kõik baarid lahti tehakse. Ja siis ühe koha ees (kus me alustasime) seistes ütleb Günter, et huvitav, kas public house koha akna peal tähendab mingit lõbumaja.

Ma ütlen, et ei, see võib vabalt mingi baar olla. Ja siis üks mööduv kohalik ütleb inglise keeles: „See on kõige parem baar üldse!“ Ja siis nad hakkavad arutama, et sees on baarilett, mille peal saab tantsida (seda viimast olla seal öösel ka tehtud). Ja ka piljardilaud. Ning iga hetkega Günter veendub aina rohkem, et just see ongi õige koht.

Peale söömas käimist tuleme tagasi public house’i ehk pubisse. Ettekandja baaris tunneb Günteri isegi ära. Öeldakse, et mingit kotti küll pole. Oleme juba leppinud, et see on varastatud, kui see äkki tagatoast välja tuuakse. Günter saab kätte oma mobiili ja päikseprillid ning oleme kõik väga õnnelikud.

Hommikutervitus hostelis

Daniela ja Günter peale kadunud koti kätte saamist

Kebabirulli tellimas

Vanas Jaffa linnaosas

Tel Aviv

Meie roheline seltskond

1. päev, 6. mai (öö). Saabumine Iisraeli

Maandun Tel Avivis pool 1 öösel. Seisan ära pika järjekorra passikontrollis. Olen kuulnud, et vahel küsitletakse Iisraeli immigratsioonis üksi reisivaid noori kaks tundi.

Immigratsiooni neiu: „Mis on teie reisi eesmärk?“

Mina: „Puhkus.“

Neiu: „Kuhu plaanite minna?“

Mina: „Tel Avivi, Jeruusalemma, Surnumere äärde...“ Jordaania jätan esialgu mainimata, kuna teatavasti on tegu vaenuliku riigiga, kellega Iisrael paar korda sõjas olnud.

Neiu: „Kas reisite kellegagi koos?“

Mina: „Ei.“

Neiu: „Saate oma reisikaaslastega kokku siin?“

Mina: „Ei.“

Neiu: „Teil on sõpru Iisraelis?“

Mina: „Tegelikult mitte.“

Neiu: „Kus te ööbite?“

Mina: „Hostelis.“

Neiu: „Kas teil on broneeringu väljatrükk?“

Mina: „Jaa.“ Võtan välja ja näitan.

Neiu vaatab, kõhkleb hetke ja siis annab mulle riiki sisenemist lubava templiga paberikese. Passi templit seal heast tahtest ei lööda, kuna Iisraeli templiga passiga välismaalasi ei luba riiki Araabia Ühendemiraadid, Katar ja veel mõned Araabia riigid.

Lennujaamast välja astudes sattun üle 30-kraadisesse Tel Avivi öösse. Edasi lähen rongi peale, mis viib lennujaamast linna. Kui rong esimeses peatuses peatub, on peatuse nimi hoopis teine kui ootasin. Üks rongis sõitev mees näeb, kuidas ma kohmetult kaarti uurin ja pakub oma abi. Ütleb, et minu peatus on hoopis teisel pool võrreldes suunaga, kuhu liigume. Tänan teda ja lähen rongist maha.

Alles peatuses plaani uurides saan aru, milles asi – öörong minu peatuses ei peatunudki, vaid sõitis kohe 2 peatust edasi. Proovin ühelt poolt rongijaamast välja minna, kuid see väljapääs on ööseks suletud. Kuid olen juba väravast välja läinud ja rongipiletit mul enam pole. Kasutan võimalust ja võtan pangaautomaadist esimesed Iisraeli seeklid. Õnneks üks kohalik paarike, kes on sama vea teinud, läheb minu ees tagasi sisse ja võtab selleks eraldi läbipääsupileti spetsiaalsest automaadist. Teen sama.

Sees küsin turvamehelt, kuidas oma hostelisse siit pääseda. Ta ütleb, et ainult taksoga. Õues taksojuhid ootavad ja ütlevad, et 40 seeklit (8 EUR) on vähim, mis nad saavad pakkuda.  Olevat mingisugune püha, mille tõttu ka taksomeetriga kehtib kõrgem tariif.. Viimast ma küll  ei usu, aga see on ainult 10 seeklit kallim kui hosteli juhistes toodud hind õigest rongi peatusest.

Jõuan hostelisse lõpuks kolme ja nelja vahel öösel. Tuleb välja, et taksojuhid rääkisid tõtt – parajasti on käimas Iisraeli iseseisvuspäeva tähistamine, mis on üks suurimaid pidupäevi seal üldse. Mulle näidatakse kätte mu broneeritud voodi. Selgub, et see asub terrassil, kus asub ka hosteli istumisala ja üks seltskond inglise keelt rääkivaid reisilisi veel pudeli kõrval kohalikku tähtpäeva tähistab.

Kuna olen eelmisest lennujaamas veedetud ööst ja kõigist vintsutustest surmväsinud, vajun magama nagu kott. Abiks on ka minu alatised reisikaaslased kõrvatropid.

21. päev, 29. okt. ¡Adios, Mexico!

Lendame tagasi Mexico Citysse ja sealt järgmise päeva õhtul koju Eestisse. Milline on Mehhiko? Elu mitte liiga tõsiselt võttev. Sõbralik, samas mitte liiga pealetükkiv. Ikkagi üsna arenenud riik, samas väga palju inimesi elab endiselt üsna lihtsat elu.

Siin on võimalus kogu puhkus veeta ilusates randades või hoopis avastada kõrvalisi kohti, kuhu ka mina seekord ei jõudnud. Kuigi mitmed linnad on maailma ohtlikemate hulgas, siis Yucatani poolsaarel on kuritegevust väga vähe ja ka Mexico Cityt suudab politsei ohjes hoida. Ühtegi halba kogemust ei olnud.

Ma ei lahku Mehhikost kurbusega, sest tean, et see ei ole lõpp. Maailmareis oli alles algus. Palju avastamata riike ja põnevaid seiklusi ootab veel ees.

Siselend Chetumalist Mexico linna

Kohaliku lennufirma lennukis

Üle maa ja mägede

Politsei tavaline valve Mexico vanalinnas

Mexico linn Torre de Latinoamerica katuselt

Video: Tänavakauplejad Mexico Citys