1. päev, 6. mai (öö). Saabumine Iisraeli

Maandun Tel Avivis pool 1 öösel. Seisan ära pika järjekorra passikontrollis. Olen kuulnud, et vahel küsitletakse Iisraeli immigratsioonis üksi reisivaid noori kaks tundi.

Immigratsiooni neiu: „Mis on teie reisi eesmärk?“

Mina: „Puhkus.“

Neiu: „Kuhu plaanite minna?“

Mina: „Tel Avivi, Jeruusalemma, Surnumere äärde...“ Jordaania jätan esialgu mainimata, kuna teatavasti on tegu vaenuliku riigiga, kellega Iisrael paar korda sõjas olnud.

Neiu: „Kas reisite kellegagi koos?“

Mina: „Ei.“

Neiu: „Saate oma reisikaaslastega kokku siin?“

Mina: „Ei.“

Neiu: „Teil on sõpru Iisraelis?“

Mina: „Tegelikult mitte.“

Neiu: „Kus te ööbite?“

Mina: „Hostelis.“

Neiu: „Kas teil on broneeringu väljatrükk?“

Mina: „Jaa.“ Võtan välja ja näitan.

Neiu vaatab, kõhkleb hetke ja siis annab mulle riiki sisenemist lubava templiga paberikese. Passi templit seal heast tahtest ei lööda, kuna Iisraeli templiga passiga välismaalasi ei luba riiki Araabia Ühendemiraadid, Katar ja veel mõned Araabia riigid.

Lennujaamast välja astudes sattun üle 30-kraadisesse Tel Avivi öösse. Edasi lähen rongi peale, mis viib lennujaamast linna. Kui rong esimeses peatuses peatub, on peatuse nimi hoopis teine kui ootasin. Üks rongis sõitev mees näeb, kuidas ma kohmetult kaarti uurin ja pakub oma abi. Ütleb, et minu peatus on hoopis teisel pool võrreldes suunaga, kuhu liigume. Tänan teda ja lähen rongist maha.

Alles peatuses plaani uurides saan aru, milles asi – öörong minu peatuses ei peatunudki, vaid sõitis kohe 2 peatust edasi. Proovin ühelt poolt rongijaamast välja minna, kuid see väljapääs on ööseks suletud. Kuid olen juba väravast välja läinud ja rongipiletit mul enam pole. Kasutan võimalust ja võtan pangaautomaadist esimesed Iisraeli seeklid. Õnneks üks kohalik paarike, kes on sama vea teinud, läheb minu ees tagasi sisse ja võtab selleks eraldi läbipääsupileti spetsiaalsest automaadist. Teen sama.

Sees küsin turvamehelt, kuidas oma hostelisse siit pääseda. Ta ütleb, et ainult taksoga. Õues taksojuhid ootavad ja ütlevad, et 40 seeklit (8 EUR) on vähim, mis nad saavad pakkuda.  Olevat mingisugune püha, mille tõttu ka taksomeetriga kehtib kõrgem tariif.. Viimast ma küll  ei usu, aga see on ainult 10 seeklit kallim kui hosteli juhistes toodud hind õigest rongi peatusest.

Jõuan hostelisse lõpuks kolme ja nelja vahel öösel. Tuleb välja, et taksojuhid rääkisid tõtt – parajasti on käimas Iisraeli iseseisvuspäeva tähistamine, mis on üks suurimaid pidupäevi seal üldse. Mulle näidatakse kätte mu broneeritud voodi. Selgub, et see asub terrassil, kus asub ka hosteli istumisala ja üks seltskond inglise keelt rääkivaid reisilisi veel pudeli kõrval kohalikku tähtpäeva tähistab.

Kuna olen eelmisest lennujaamas veedetud ööst ja kõigist vintsutustest surmväsinud, vajun magama nagu kott. Abiks on ka minu alatised reisikaaslased kõrvatropid.