Päeval käime saare imeilusas
rannas, ujume. Õhtul jalutame mööda rannapromenaadi ja jalutustänavat. See
tänav on ääristatud stiilselt valgustatud restoranide, baaride ja
suveniiripoodidega. Kui õhtul seal jalutada, siis igalt poolt hüütakse „amigo,
tule sööma!“ või „tule vaata minu asju“. Nagu Araabiamaades.
Tõsi, siin hüütakse enamasti inglise
keeles, Chichen Itzas aga pöörduti meie poole enamasti vene keeles. Ja seal oli
neid suveniiriputkasid ikka eriti palju. Nende vene keel piirdus küll enamasti
sõnadega „pole kallis“ – mis muidugi ei vastanud tõele.
Mitmetes baarides on ka õhtuti
esinejad, kuid meil pole erilist huvi sinna minna, sest Poc Na hostelis, kus
ööbime, on igal õhtul kell 10 oma esineja ja peale seda toimub rannapidu. Sinna tulevad ka inimesed väljastpoolt. Ja
kuna meie ühistuba asub kohe ranna ääres, siis igal ööl 3-4-ni toimuvast peost
mitte osa võtta on üsna raske, sest ladinapärane muusika on päris vali. Tänu
suurele väsimusele ja minu puhul kõrvatroppidele (need on mul alati kaasas)
esimesel ööl siiski see õnnestub.
Valisime sellise hosteli, kuna
Merida hostelis kohatud paljureisinud Uus-Meremaa tüüp soovitas seda väga
soojalt. Alguses meil polnud isegi plaanis sellele saarele minna, kuid see oli
ilmselt reisi parim otsus. Seda, et saartel on mingi oma võlu, olen igal pool
kogenud.
 |
| Isla Mujerese rand |
 |
| Üks hotell saarerannal |
 |
| Kohalik Veenus - aga sündinud mitte merikarbist, vaid meritähest |
 |
| Päikseloojang saarerannas |
 |
| Mõned ägedad suveniirid |
 |
| Vähivastase võitluse päevaga seotud jumalateenistus kohalikus kirikus |
 |
| Ööelu ühes kohalikus baaris koos esinejaga |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar