maailmakodanik

laupäev, 15. november 2014

6. päev, 6. nov. Randaminek, mis ei toimunud ja Vinalese jalgrattamatk

Hommikul mõni minut peale ärkamist saan Sonjalt SMS-i „Kus te olete?“. Oleme juba varem täheldanud, et Mareki mobiili kell on hüpanud Kuuba võrgus tund aega ette. Saadan vastu SMS-i, et me alles ärkasime, minge randa ilma meieta. Peatselt selgub, et nii minu kui Mareki telefon on nüüd tund aega tegelikust ajast tagasi hüpanud. Õnnetu juhus.

Laseme käiku oma algse plaani ja rendime rattad ning sõidame maa-aluse jõega koopani, kus teeme koos karja prantsuse turistidega väikese paadisõidu. Õhtul käime samas salsa-kohas ja ühes baaris, kus ajame natuke juttu kahe hollandlanna - Maria ja Miaga. Maria räägib, kuidas ta väiksena oli käinud Kuubal ja see oli jätnud talle kustumatu mulje. Hiljem oli ta käinud suure osa Lõuna-Ameerikat läbi, kuid avastanud, et see polnud üldse nii äge kui Kuuba. Nüüd lõpuks on ta jõudnud siia tagasi.

Valle de Vinales (Vinalese org)

Jalgrattamatk Valle de Vinaleses

Paadiga koopast tagasi valgusesse

Valle de Vinalese kuulsad kuplid

Vinales - restorani terrassilt

5. päev, 5. nov. Vinales, Eesti „tüdruksõbraga“ Kuuba muusik ja uued tutvused

Jätame Havanna selja taha ja sõidame bussiga 4 tundi Vinalesesse – väiksesse linnakesse, mis asub kuulsas tubakapõldude ja munajate mägede piirkonnas. Meie Havanna majutuse perenaise organiseeritud Vinalesse öömaja tädike on bussipeatusse meile vastu tulnud. Jõudnud tema majja, tervitatakse meid klaasi mangomahlaga.

Läheme tema soovitatud kohta õhtust sööma. Nagu igas endast lugupidavas söögikohas Kuubal, mängib ka seal õhtul ansambel. Bändi üks liige küsib meilt hiljem tavalise küsimuse: „Kust te olete pärit?“ Kuulnud vastust „Eestist“ hakkab ta seletama, et mängis 2 aastat tagasi Tallinki laeval Eesti-Rootsi liinil ja tal olevat isegi olnud Eestist üks nö tüdruksõber (paljudest), kellega nad mingi aja ka kirjutasid. Huvitav.

Õhtul läheme keskväljaku juures olevasse aeda, kus 1 CUC-ise pileti eest toimub iga õhtu show ja salsa tantsimine. Seal on nii kohalikke kui välismaalasi. Kuna hoolimata kolmapäeva õhtust on kõik lauad võetud, küsime paarilt endasuguselt (noorelt), kas võime nende lauda istuda. Nagu selgub, on sakslannad Sonja (29) ja Tina (30) rentinud siin (Hiina) auto ja sõidavad nagu meiegi 3 nädalat ringi. Ajame pikalt juttu ja lepime kokku, et läheme järgmine hommik koos 60 km eemal asuvasse randa. Lepime kokku täpse kokku saamise aja.

Valle de Vinales

Muusikud restoranis, vasakult teine oli Tallinki peal esinenud

Kuuba Aafrika-sugemetega tantsushow

kolmapäev, 12. november 2014

4. päev, 4. nov. Joodik-taksojuht, Castro punker ja öine väljamüük

Proovime erinevaid transpordiviise. Kõigepealt sõidame kolmerattalise jalgrattataksoga vanalinna. Siis rendime pooleks tunniks kabrioleti koos juhiga (ja juhi abiga (?)), millega sõidame mööda mereäärset maanteed Plaza de Revolutionese nimelisele väljakule.

Peale bussijaamast piletite ostmist võtame ühe väikse päevinäinud taksopunni tornide linnaossa. Selle vanemapoolne juht võtab sõidu ajal lonksu kotti peidetud rummipudelist ja ütleb naerdes: „water“. Seejärel joob ta midagi ühest kandilisest teisest anumast ja ütleb samuti muiates: „coffee“.

Peale ühe kalleima hotelli aias jalutamist (kus asuvad Kuuba raketikriisi aegse staabi tunnelid) ja ühe kõrge kortermaja katusekohvikus päikseloojangu vaatamist võtame tuk-tuki laadse Coco-takso (nimi tuleneb kookose laadsest kujust) tagasi öömajja. Pimedatel ja sagimist täis Havanna tänavatel sellisega sõita on üsna ekstreemne.

Pärast õhtusööki sõidame taksoga ühe kalli hotelli juurde kabareed vaatame, mille eest meilt kooritakse 20 CUC-i, sest lisaks kabareele esineb meile juba tuttav Buena Vista Social Club. Nagu selgub filmiklippidest, mis muusika vahele näidatakse, siis algsest 15-st bändi liikmest isegi 2 (nüüd juba vanameest) tõesti osalevad selles teisipäeva-õhtuses etteastes.

Peale show lõppu 12-paiku jalutame tagasi ja astume läbi tee peale jäävast „Cafe Amorist“. Olgu mainitud, et mitmel pool öeldakse meile, et täna siinkandis midagi eriti ei toimu. Siiski on seal rahvast, kes kõik tantsivad. Saame ka sissepääsuga kaasas käivad tasuta mohito’d. Mis Kuuba moodi valmistatuna koosnevad enamuses rummist (nagu ka Cuba libre’d), millele on natuke lisatud jääd ja laimimahla.

Istume rahulikult, kuni meiega tuleb juttu ajama üks turske kohalik mees. Alguses tundub, et ta on lihtsalt jutukas, kuid järk-järgult saab selgeks, et ta üritab meile kupeldada kahte tüdrukut, kes tantsupõrandal tantsivad. Lõpuks saame tast lahti, kuid otsustame koju jalutada. Teel näeme tüdrukuid mööduvatele autodele ennast pakkumas, paar tükki üritavad ka meile peale käia. Ahjaa, kui kabareest tulime, siis kaks tükki lausa võtsid ennast meie käevangu ja alustasid juttu. Isegi ühe maja ees äärekivil istuva (vähemalt näiliselt) perekonna vanem naisterahvas küsib „quieres chicas?“ („soovite tüdrukuid?“).

Add caption

3. päev, 3. november. Valel kaldal. Helde kohalik

Pärast Havana Club rummimuuseumi külastust otsustame sõita praamiga üle lahe teisele kaldale, kus on Kristuse kuju ja koloniaalaegsed kindlustused. Sõit ei maksa praktiliselt midagi – 0,5 CUPi (0,025 EUR). Annan taskus oleva 5-se ja tagasi ei küsi. Paraku kui oleme „laevaga“ (põhi, kus inimesed seisavad, 2 seina ja lagi) juba 10 min sõitnud, saame aru, et see läheb hoopis kaugemale. Jõuame nö 3.-le kaldale, kus lähedal asub rafineerimistehas, mille tõrviku leeki linna poolt kaldalt nägime. Õhus on tunda tugevat naftatoodete lõhna.

Istume seal kaldal, kuni tuleb järgmine laev. Selle peale minnes hakkame juttu ajama ühe kohaliku vanema mehega, kes maksab meie eest pääsu laevale. Ta räägib (nii palju kui hispaania keelest aru saan), et on Eesti kohta internetist mingit saadet näinud. Mainin, et tahtsime laevaga tegelikult teisele kaldale minna ning lahkudes annab mulle 1 CUP-ise, et saaksin uued piletid osta. Mida teemegi. Hemingwayd (kes muide väga armastas Havannas aega veeta) parafraseerides: Igas väga vaeses riigis on vähemalt üks kohalik, kes eestlastele välja teeb, mitte ei nuru raha.