maailmakodanik

Video: Viskidoomino mängimine

19. päev, 27. okt. Viskidoomino ja Meli "ralli"

Melissa, Olga ja Uri teevad pühapäeva puhul Olga juures hilise lõunasöögi, millest saab hoopis varane õhtusöök. Tegu on kanaga koos mingi mustavärvi kohaliku maitseainega, retsept on Campechest ehk meli kodukohast. Õhtu lõppeb doomino mängimisega. Ainult et selliselt, et iga kord kui keegi kaotab, peab ta ära jooma pitsi viskit.

Kuna autoga tulnud Mel jääb nii purju, et isegi tuigub, siis alati ratsionaalne Olga, kes küll ka mõned pitsid võtab, koostab plaani. Tema viib meid autoga koju (Meli kodu on linna teises otsas). Mel tuleb kaasa, laseb meid tuppa, otsib toas välja varuvõtmed. Seejärel Olga toob Meli tagasi enda juurde, kes magab ennast välja. Olen algul selle plaani vastu ja tahan taksot võtta, kuid Olgale ja Melile vist tundub mõte, et Mel jätab oma auto maha, mõeldamatu.

Jõuame siis Meli maja juurde. Selgub, et ta on kodu võtmed suutnud vahepeal oma autosse panna. Sõidame siis tagasi. Mel ronib tuikudes oma autosse ja ei taha sealt enam välja tulla. Olga läheb räägib temaga, kuid enne kui arugi saame, hakkab Mel oma autoga koju ära sõitma. Sõidame siis hinge kinni hoides järgi.

Õnneks midagi ei juhtu. Kodus tahab Mel veel oma auto hoovi ära parkida. Kuna vanemate ostetud auto on talle nii kallis, siis ta pole nõus seda tänava äärde jätma nagu paljud teised ümbruskonnas. Jälgin ta tagurdamist, mis läheb väga ilusti. Ainult peale õiges kohas seisma jäämist unustab ta ilmselt tagurpidi käigu sisse ja läheb ikkagi kerge matsuga vastu seina.

Lõuna-Euroopas ja Ladina-Ameerikas levinud torujate sõõrikute ehk churrode müügiputka

Olga Nissanis

Tüdrukud küpsetavad

Kana, maisiga riis ja kohalik sai tortilla. Täitsa söödav oli.

Cerveza Superior õlle tunnuslause on "Vive el Placer...Superior" ehk „Elu on ülim nauding“.

Viski+doomino=viskidoomino

Video: Askeldav ahv Calakmuli džunglis

Video: Möira-ahvide hääl ja raisakotkad Suure Püramiidi tipus

18. päev, 26. okt. Džunglisse mattunud maiade linn Calakmulis

Sajab paduvihma. Sõidame hommikul mitmetunnise teekonna kaugusel džunglis asuvate Calakmuli varemete juurde. Läheme koos saksa paarikesega, keda kohtasime Tulumis. Nad on organiseerinud meile terveks päevaks takso. 1400 peeso eest, mis on 80 EUR ehk 20 EUR inimese kohta.

Kuigi tee on auklik ja vahepeal tuleb vihm päevinäinud ja turvavöödeta Nissanisse sisse, nii et Christine’i tagumik saab täitsa märjaks, jõuame ilma suuremate viperusteta kohale. Ka vihm jääb järgi. Kutsume parki kaasa ka metallist esihammastega taksojuhi Viktori, kes on väga õnnelik, et saab ka oma esivanemate linna ära näha.

Calakmul oli üks kahest maiade olulisemast keskusest, teine oli lähedal Guatemala poolel asuv Tikal. Siin elas tipphetkel ehk 600. aasta paiku 50 000 elanikku, kusjuures kogu kuningriigis oli tervelt 1,75 miljonit ehk rohkem kui Eestis täna.

Ronime järjest ühe ja teise maia ehitise otsa, kuni lõpuks jõuame ka suure püramiidini. 55 m kõrge ja väga mitmeastmeline ning suurt maa-ala kattev astmikpüramiid on muljetavaldav juba siis kui silmame seda teise püramiidi tipust. Kuid kui lõpuks ka selle otsa ronime, kogeme tõeliselt erilist tunnet.

Igas ilmakaares ümberringi paistab ainult mets. Püramiidi tipus tiirutavad ümber meie Ameerika raisakotkad. Muidu valitseb täielik vaikus, aga mingi hetk hakkavad kuskilt alt kostma möira-ahvide möirgamist. See on kestab päris mitu minutit ja tekitab tunde, et oleme tõesti parajalt metsikus kohas. Naudime seda vaikides. Kuid lõpuks tuleb ikkagi minna.

Viktor oma taksoga. Muide, enamik autosid siin on millegipärast Nissanid

Suure Püramiidi pealt alla vaadates

Õnnelikult Suure Püramiidi tipus

Ameerika raisakotka lend

Suur Püramiid

Video: Mehhiklannad tantsivad

Paremalt: Olga, Melissa, Uri ja Yami

17. päev, 25. okt. Õpetajate streik, surnute väljakaevamine ja drive-in alkoholipood

Veedame päeva oma võõrustaja Meliga ja saame ka üht-teist Mehhiko kohta teada. Näiteks, et võimul on parempoolne valitsus, kes vähendab inimeste soodustusi ja tõstab kaudseid makse. Õpetajad üle riigi streigivad juba 2 kuud, kuna valitsus soovib hakata tegema õpetajatega ainult aastaseid lepinguid.

Teine huvitav asi, mis ta räägib, on see, kuidas ta kodulinna Campeche lähedal väikses külas 1. novembril ehk surnute päeval kaevatakse sugulaste kondid hauast välja, puhastatakse ära ja pannakse neile uued riided selga. Ja nii igal aastal.

Õhtul läheme koos Meli, Yami, Uri ja Olgaga välja, on ju reede. Seekord oleme mingis välirestoranis, kus kohalik ansambel hakkab mängima taas salsa-rütmilist muusikat. Peale seda kui teen tüdrukutega paar tantsu küsib bändi solist, et mis riigist ma olen. Temale on Eesti täiesti tundmatu, aga vähemalt publiku hulgast keegi ikka teab. Hiljem ta mitu korda tervitab Eestit. Mingi hetk läheb Uri ja laulab 2 laulu solisti asemel, väga ilusti. Selgub, et ta laulab kuskil kooris ja siin mingi sõber impulsiivselt kutsus teda laulma.

Kuigi öösel peale 10 on ka siin alkoholi müük keelatud, sõidame peale restoranist lahkumist Olga autoga mingisugusesse spetsiaalsesse drive-in alkoholipoodi. Tüdrukud ostavad õlut ja edasi sõidame Olga ridamajja, mille ta hiljuti pangalaenuga on ostnud ja mille üle ta silmnähtavalt uhke on. Sisustus on maitsekalt valitud ja kõik on perfektselt korras. Seda võis Olgast oodatagi, ta tundub selline perfektsionist olevat. Tiksume seal varaste hommikutundideni.