136. päev, 3. märts. Valparaiso värviline vanalinn

L: Teen linna peal suure ringi. Kõigepealt käin läbi all-linna. Siis sõidan 120 aastat vana eskalaatoriga mäe jalamile UNESCO kaitse all olevasse vanalinna ossa. Kõik majad on eri värvi, nendest mäeküljele moodustuv muster ongi Valparaiso sümbol. Isegi vanalinna treppide astmed on kas eri värvi või on neile midagi kirjutatud. Kuna Valpo on nii kunstilembeline linn, siis paljude seinte peale on joonistatud pildid. Oletan, et need on tehtud kunstiüliõpilaste poolt. 

Tagasiteel vaatan, kuidas mingil platsil noored kohalikku rahvatantsu harjutavad.

135. päev, 2. märts. Meie Valparaiso hostel. Ookean, mis pole nii vaikne

L: Meie hostel Valparaisos on vanaaegses hoones. Selle omanik koos teiste töötajatega teeb algava kooliaasta jaoks osades tubades remonti. Nimelt majutatakse seal ka tudengeid, keda Valparaisos on palju. Omanik riietub boheemlaslikule Valparaisole vastavalt. Ta üritab ka meiega hispaania keeles korduvalt juttu ajada. Kuigi me eriti aru ei saa, tundub ta muhe sell. Meie hostelituba on avar, kõrge laega, mitme kapi ja tugitooliga. Annale meeldib see nii väga, et ta otsustab kogu Valparaisos viibimise aja hostelist mitte välja tulla, v.a. paaril korral poes käimiseks.

Käin juuksuris. Kuigi meie hispaaniakeelne suhtlus juuksuriga eriti viljakas ei ole, leiab Anna, et soeng on suhteliselt normaalne.

Ronin hosteli lähedalt mäe otsa, kust avaneb vaade Vaiksele ookeanile. See on esimene kord, kui seda ookeani näen. Teatavasti katab Vaikne ookean pool maakera (seetõttu lendasime ka üle Aafrika Buenos Airesesse). Oma nime sai ta meresõitja Magalhaes´i käest, kes esimesena üle tema sõitis ja ühtegi tormi ei kohanud. Magalhaes´il vedas, sest tegelikult on Vaikne ookean väga rahutu ja suurte lainetega. Kuid nimi jäi külge.

133. päev, 29. veebr. Veel Santiagot. Tšiili elust

L: Viimasel päeval käime Annaga Santiago ajaloolises börsihoones ja ronime väikse Santa Lucia mäe otsa. Esiteks juba üle saja aasta pargina kasutusel olev mägi on ise väga ilus – erinevate purskkaevude, vanade hoonete, treppide, platvormide, puude ja põõsastega. Ülevalt avaneb kena vaade 7 miljonilisele pealinnale. Mis, muide, on üsna rahutu. Pea igal õhtul kui me seal olime, oli kuulda politseid, kes ringi tuhises ja tuututas mässavate noorte peale. Elen rääkis, et ükskord koju tulles sai temagi pisargaasi ja lebas mõnda aega liikumisvõimetult kodu lähedal tänaval maas.

Nagu Eliisa poiss-sõber Diego seletas, on põhjuseid mitu. Esiteks süüdistavad inimesed paar aastalt võimul olnud parempoolset presidenti kõigis riigi hädades. Enne seda olid pikalt võimul vasakpoolsed ja kuigi nad midagi ei teinud, olid inimesed rahul. Põhiline probleem Tšiilis on noorte töötus. Noored peavad maksma alg-, põhi- ja ülikoolihariduse (väga paljud lõpetavad humanitaarerialad nagu Eestis) eest. Ning kui nad need kõik lõpetavad, siis ikkagi tööd ei ole, hiiglaslikud laenud aga vajavad maksmist. Seetõttu on ka palju mõttetuid töökohti – näiteks kottide pakkijad poes ja kottide bussitõstjad, kes saavad palka ainult tipi näol. Seega kõige tigedamad on noored ja pooled meeleavaldustest on nende korraldatud.

Diego ja Eliisa plaanivad koos Eestisse kolimist. Eestis nad ka esimest korda kohtusid.

132. päev, 28. veeb. Kalaturg. Santiago eestlased

L: Käime koos Eleni ja Eliisaga kalaturul. Seal on selliseid asju, mida Eestis ei ole. Olid suurde kalad, mille nimetusi me isegi ei teadnud. Olid krabid, krevette, erinevad merekarbid. Suhteliselt odava hinnaga. Samas kalaturu sees olid väiksed restoranikesed, kuhu meid valgeid väga agressiivselt meelitada üritada. Lõpuks läksime rahulikumale teisele korrusele ja võtsime kaks suurt paneeritud kala praadi ning empanadad. Peale seda liigume tagasi, sest Elen läheb õhtul salsat tantsima.

A: Kuidas siis sattuvad eestlased Santiagosse? 

Me peatume kolmetoalises korteris, kus elab neli elanikku. Kogu nädala vältel näeme ainult kahte, sest Alar ja Ingrid on kuskil mööda Tšiilit trippimas. Esialgselt jõudsid aasta tagasi Santiagosse Marek ja Alar, kes jätsid oma töö. Nimelt oli lahke Tšiili valitsus valmis läbi Start-Up Chile programmi rahastama ühe uudse veebitarkvara arendamist. Mõne kuu pärast (või rohkem) liitusid nendega Ingrid ja Elen. Huvitav asjaolu oli see, et tüdrukud üksteist varem ei tundud ja tutvusid alles Tartu bussijaamas, et koos Santiagosse reisida. Hiljem nad tutvusid siin elavate eestlastega. Osade eestlase kaaslased on kohalikud ning seetõttu elavadki seal ja teine pool on tulnud töö tõttu (nagu Marek). Üldiselt keeleta on raske tööd leida, nii üritasid Ingrid ja Elen midagi leida, aga tulutult. Samas tegid nad vabatahtlikku tööd, käies koertega jalutamas.

Ühel päeval nad küpsetasid kooke ja isegi musta leiba ning müüsid seda tänaval. Kogu raha läks koerte varjupaigale. Vot sellised vahvad chicad on Eestist! Kuna tüdrukutel oli palju vaba aega, siis nad käisid ka hispaania keele kursustel ja hiljem Eliisa juures, kes neid ka õpetas. Ning kuigi Elen ütleb, et ta üldse ei oska hispaania keelt, tuleb see minu arvates väga hästi välja ja saab esmatasandil kõik seletatud ja küsitud. Eliisa muidu töötas Eestis keraamikakojas ja õppis ülikoolis. Nüüd hiljaaegu käis ta Boliivias karnevalil, et uurida erinevaid karnevalimaske oma magistri töö jaoks. 

L: Lisan veel, et nagu Marek mainis, töötavad kaks eestlast rahvusvahelises Ernst and Young´is. Marek ja Alar olid just oma projekti lõpetamas ja plaanisid ühe teisega veel 2 kuud tegeleda. Seetõttu olid nad ostnud piletid Eestisse just ära. Ning kuna Start-Up Chile enam korteriüüri ei maksnud, siis otsisid nad viimaseks kaheks kuuks odavamat korterit Valparaisos. Nende tegemistest ja Start-Up Chile´ist saab lugeda nende blogist http://tsiili.blogspot.com/

130. päev, 26. veeb. Santiago tuur. Mälumuuseum

Ainus pilt, mis Mälumuuseumist on.

A: Hommikul lähen Eleni ja Marekiga linna peale. Ja kuigi nad mõlemad ütlesid, et Santiagos näeb linna ära ühe päevaga, ei uskunud ma! Alguses sõidame metrooga Mälumuuseumisse, mis on sarnane meie okupatsioonide muuseumiga. See oli üks põnevamaid muuseume, mis ma olen näinud. Näitused on nelja korruse peal. Kogu muuseum on pühendatud Tšiili tumedale ajale, kui valitses Pinochet. Diktatuur kestis 1973-1989. 

Esimene korrus näitab Pinocheti algust ehk 1973 aasta sõjaväe ülestõusu (eesotsas Pinochetiga). Saalis on palju erinevaid ekraane, kus lastakse dokumentaalfilme tolle aja mälestustega. Kuulasin ka mina mõnda ja kuigi aru ma ei saanud, olid õnneks all inglisekeelsed subtiitrid. Selles klipis rääkis üks 1973 aasta Presidendi nõunik rünnakust. Nimelt oli Presidendi loss ümber piiratud ning President seal oma kantseleiga sees. Sõjavägi hakkas seda pommitama, mille tagajärjel President  (Salvador Allende) alistus (seda selleks, et muidu oleks kõik inimesed sees surma saanud), kuid kahjuks nii kui ta oma ukse avas, tapeti ta ära. 

Hiljem lasi Pinochet presidendi lossi taastada, aga ise seda ei kasutanud. Hetkel seisab selle kõrval ka sammas langenud presidendi mälestuseks. Maja kasutatakse nüüd muuseumina, kuid külastamiseks peab end nädal enne registreerima. Samuti on esimesel korrusel ka erinevad kirjad ja ajalehe väljalõiked sellest jubedast 1973. aastast ning ka järgmistest. Kogu Pinocheti valitsemise aja jooksul tapetakse palju inimesi (umbes 30000 ringis) ja veel rohkem piinatakse.

Teine korrus näitab 80.-ndate keskpaika kui inimesed hakkavad näitama oma rahulolematust valitseva režiimi üle. Nii leiab ka sellele korrusel palju videomaterjali, pilte ja kroonikat selle aja kohta, kuid kõige huvitavam koht on avatud galerii. Terve hoone (läbi nelja korruse) on täis inimeste pilte, kes said surma ning kõige parem vaade on teisel korrusel. See on väikse klaasist saal, põranda ligi on palju valguslampe, mis meenutavad küünlaid ja taustal mängib kurb muusika. See saal on üks vaiksemaid kohti terves hoones ja kindlasti nukramaid. Ka minul tuli pisar silma (kuigi pole tšiillane) kui vaatasin neid kadunud nägusid.

Kolmandal korrusel näidatakse võitu Pinocheti üle. Videoklipid, kus näidetakse inimesi võitlemas oma õiguste pärast. 1988 aastal on referendum, kas lasta Pinochetil valitseda veel 8 aastat või mitte. Rahvas hääletab EI! On kampaaniad, laulud, lendlehed, mis ütlevad ühest suust: „Kui hoolid inimõigustest ja vabadusest, hääleta EI!“  55% hääletab Pinocheti vastu ja videotel on näha kuidas iga tänavanurk on täis rahvast. Inimesed tantsivad ja laulavad rõõmust, et on lõpuks lahti saanud türannist.

Näituse keldrikorrusel võis näha karikatuure Pinochetist ja erinevaid koomikseid. Pärast seda lahkume majast ja haarame mõned empanadad (pirukad).

Tänavakunst

Presidendi loss

Sellel päeval jõuame ka teise muuseumisse, seekord kunsti nautima. Eriline oli saal, kus skulptuurid olid tehtud kividest. Vähem erilisem oli Matta saal. Üks kuulsamaid Tšiili kunstnikke, kelle töödest ma ei saanud aru ja mis mulle meenutasid laste kritseldusi. Aga kuna kunst on maitse asi, siis see jääb juba iga inimese enda otsustada. Huvitaval kombel ei tohtinud kahjuks Mälumuuseumist pilte teha, küll aga tegin neid Kunstimuuseumis. Hiljem tuli välja, et ka seal oli keelatud, aga ühtegi silti ma ei näinud. Victory was mine -  sain mõned pildid Roberto Matta loomingust.

Roberto Matta

Roberto Matta

Kuna selleks ajaks olime läbi kõndinud terve kesklinna, otsustasime koju minna ja puhata. Ning võta näpust! Elenil ja Marekil oli õigus – enamuse nägin ära, aga tänava ilust rääkima ei hakka.

129. päev, laupäev, 25. veebruar. Mendozast Santiagosse. Õhtusöök 3 eestlase ja 1 tšiillasega

L: Sõidame bussiga Mendozast Tšiili pealinna Santiagosse. Tegu on ühe ilusaima teega, mida olen sõitnud. Kõigepealt algas see viinamarjapõldudega Mendoza ümber olevatel tasandikel. Siis äkki hakkas tunduma, et täiest ebaloogilisel moel kauguses maapind ja silmapiir painduvad üles taeva poole. Seda kogu silmapiiri ulatuses. Kuigi päike taevas säras, oli kogu see pind varjus. Siis sain aru, mis selle illusiooni põhjustas – eemal kerkis nähtavale tohutu looduslik müür mägesid lumiste tippudega. Andide mäestik.

Saba, mis tekkis tänu jalgratturitele.

Kuna Andid ulatuvad Tšiili ja Argentiina piiril lõunast põhja, siis olime juba mitu korda erinevates loodusparkides neid imetlenud ja korra ka Puerto Natalesesse sõitmiseks ületanud. Kuid seekord sõitsime otse risti üle nende kõige kõrgemast piirkonnast. Jõudsime mägede vahele, kus tee läks sinka-vonka mööda kuivanud jõeorgu. Päike paistis ja kaljud kõrgused mõlemal pool. Mingi hetk kõik mikrobussis olijad vaatasid paremale. Silt ütles, et sealt hakkas Aconcagua looduspark ja kauguses paistis tohutu mägi – Aconcagua, väljaspool Aasiat olevatest kõrgeim oma 6962 meetriga. Võrdluseks – Elbrus Kaukasuses, mida loetakse Euroopa kõrgeimaks, on närused 5642 m. Mont Blanc 4810m. 

Lõpuks hakkab ka buss kõrgemale ronima kuni jõuame piirini, mis asub 2800 m kõrgusel. Olgu mainitud, et pikalt on meil ees mingisugused jalgratturid koos politseiautoga, kes kedagi mööda ei lase. Meie bussijuht läheb ikka päris närvi ja trügib rivis kõige ette, kuid tund aega hiljaks jääme sellegipoolest. Õnneks ootavad meid Santiagos omad inimesed, kelle juures ööbimine eelnevalt kokku lepitud.

A: Jõuame Eleni ja Mareki juurde umbes kell kuus õhtul ja saame teada, et juba tunni pärast tulevad kohalikud külalised Eliisa ja Diego. Pigem võiks öelda, et Diego on kohalik ja Eliisa kolis Eestist sügisel sinna.

L: Õhtusöök läks väga hästi. Elen oli küpsetanud kohalikku kala, mis maitses suurepäraselt. Diego oli toonud kallimat sorti kohalikku valget veini, mis oli tummisema maitsega kui need odavad valged veinid, mida meie tavaliselt joome. Näiteks kassipildiga Tšiili valge vein Gato, mis Eestis maksab täitsa mitu eurot, on siin müüdavatest kõige odavam, 25 Eesti krooni. Ja endast lugu pidavad kohalikud seda ei joo. Meie aga vahel küll. 

Diego ja Eliisa

Marek ja Elen

A: Diego töötab graafilise disainerina mingis kuulsas veini firmas, seetõttu ka hea valik! Pärast saame teada, et kohalikud joovad veini ainult õhtusöögi kõrvale (1 pokaali), kuid ei joo seda peol, vaid eelistavad hoopis kangemaid jooke.

128. päev, 24. veeb. Vabariigi aastapäev Mendozas

L: Jalutame Plaza Espanjani ja käime San Martin Plaza´s, kuid kuna tunnen ennast halvasti, siis läheme ruttu tagasi. Vabariigi aastapäeva seetõttu ei tähista. 

Pargis hängib väga palju noori, alati!

Slacking

A: Mulle tundub park imelik, sest on kasutatud palju keraamikat. Näiteks on kõik pingid ja laternapostid sellega nö kaunistatud. Teine asi, mis silma torkab on punane purskkaev, õigemini vesi selles. Hiljem näeme ka teistes linnades selliseid purskkaeve. Üldiselt on pargid alati rahvarohked, seekord on väga palju koolilapsi, kes naudivad oma viimseid suve päevi. Samuti märkame kahte noormeest, kes teevad slackingut. Tegemist on sellise kumminööriga, mida pannakse kahe puu või posti vahele, ja siis astuakse selle peal trikke tegema. Nõuab head koordinatsiooni ja tasakaalu! Kuna tegemist on suht uue spordialaga, siis paljud lähevad sinna uudistama, mõni üritab isegi proovida, aga tulutult. Muide, üks Võru poiss on nö hõbemedali omanik selles spordialas.

L: Lõpetan teise raamatu, mida reisi jooksul olen lugenud – Edward Rutherfurdi „Forest“. See on 700-leheküljeline eepiline lugu Inglismaa lõunaranniku ühe piirkonna („New Forest“) ajaloost. Tegevus 900 aasta vältel läbi rohkem kui kümne lühiloo, kus korduvad samad perekonnad. Sain selle raamatu juba Malaisias „Tanamera“ vastu, kuid lugesin seda vahelduva eduga kui muud teha ei olnud/saanud. Nii oli ka Chos Malalis ja Mendozas, kui esimene tõsisem kõhuhaigus Lõuna-Ameerikas sundis pikki päevi hostelis veetma. Raamatu stiil oli hea, tegelased huvitavad. Teadmisi andis raamat väga palju. Vahel läks autor mingi detaili (nt. kuidas töötas seade, mis mereveest soola tootis) kirjeldamisega väga hoogu. Tundus, et ta oma tahtis näidata, kui palju ta uurimistööd on teinud. Nendel hetkedel raamat venis. Igatahes tean nüüd Inglismaa ja ka kogu Euroopa ajaloost palju rohkem ja olen selle üle õnnelik.

Öösel 12-st 6-ni kostub hostelisse valjult mingi ööklubi tümakas, kuid õnneks meil on kõrvatropid ja Anna isegi ei ärka selle peale.