Pühapäeval sõidame kõigepealt Windhoeki kesklinna kiriku juurde, kus näeme himba suguharu väga napis riietuses naisi müümas suveniire. Kuna Windhoekis väga palju vaadata ei ole, siis võtame ette sõidu Daan Viljoen Game Reserve’i ehk eraloodusparki. Juba üsna pea pärast sisse sõitmist õnnestub näha mitmeid kaelkirjakuid ja antiloope. Seejärel jätame auto maha ja võtame ette matka mööda kuivanud jõesängi kuni ühe tammini välja. Peale meie on teel näha veel ainult ühte matkajat.
Pärast tagasijõudmist ja õhtusööki ülisuures õlleaias (tegu on
ikkagi kunagise Saksamaa kolooniaga) otsustame tutvuda kohaliku ööeluga. Jalutame
mõnesaja meetri kaugusele King’s Lounge’i nimelisse kohta. Kui alguses tundub,
et pühapäeva õhtu on seal ootuspäraselt vaikne ja pärast ühe joogi joomist on
paras tagasi liikuda, siis mingi hetk alustab meiega vestlust baarileti ääres meie
lähedal mingi mehega istuv Betty.
Ta on üsna purjus ja tema jutust on raske aru saada, kuid vaikselt
siiski midagi õnnestub teada saada. Ta on pärit Angolast, kuid elab juba 10
aastat siin ja töötab audiitorina PWC-s. Enda sõnul räägib ta 8 erinevat keelt –
selle põhjusena nimetab ta seda, et ta isa on „paavian“ ehk ta on erinevate
naistega saanud lapsi erinevates riikides üle maailma, sealhulgas ka Soomes ja
Kuubal. Nüüd nende poolõdede ja poolvendadega suhtlemiseks ta ongi erinevaid keeli
õppinud. Üks tema vendadest omavat lausa kohalikku äpitakso firmat, mille teenuseid
me juba kasutanud oleme.
Mees, kes tema kõrval istub, on samuti üks tema vendadest. Ta
töötab ühes kaevandusfirmas, mille peakontor asub Londonis. Nad otsivad nii
uusi, kui avavad vanu kaevandusi. Ta seletab, et ta ei taha, et Namiibia liiga
rikkaks saaks, kuna kui ta tahab Lamborghiniga sõita, siis ta võib minna Dubaisse
ja seal selle rentida, kuid siinsetel teedel poleks sellega midagi teha.
Seejärel tutvustatakse meid koha omanikule. Selgub, et tema
õppis Londonis arvutiteadust, mille kõrvalt töötas baarmenina. Seejärel töötas 2
aastat õpitud erialal, kuid see ei meeldinud talle ja ta avas hoopis Windhoekis
2 baari. Omanik ütleb, et me oleme esimesed eestlased, kes siin baaris käivad,
teeb meile välja joogid ja ühtlasi laseb DJ-l meid puldist tervitada.
Vaikselt on rahvast juurde kogunenud ja koht muutunud päris
elavaks – kõik ajavad juttu, teevad nalja, mõni isegi tantsib veidi. Betty ütleb,
et see on ainus koht Windhoekis, kus isegi pühapäeva õhtul elu käib. Kui ta kuuleb,
et me tulime jala, siis ta ütleb, et me tagasi läheks kindlasti taksoga
sõltumata sellest, et meie korterisse on 10-minutiline jalutuskäik. Ta rõhutab
korduvalt, et antud koht on väga turvaline, kuid tänaval ei ole turvaline
Paraku jääb Betty aina rohkem purju, kaob vahepeal ära ja
mingi hetk ütleb, et meil oleks nüüd õige aeg minema hakata. Võtame nõu kuulda,
lähme välja ja tellime kohaliku äpiga takso. Samal ajal saabub taksoga kaks
kohalikku noort naisterahvast, kes on lõbusas meeleolus. Üks neist vahetab
meiega paar sõna ja otsustab kohe meid mõlemat kallistada. Teine teeb kohe tema
järgi sama. Nad uurivad, miks me siin väljas seisame. Kui ütleme, et ootame
taksot, et ära minna, siis nad tunduvad kurvad ja lähevad sisse. Takso saabub
ja selliselt lõppeb meie esimene peokogemus Namiibias.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar