4. päev, 11.11. Punases kõrbes hulkumas

Teisipäeval ärkame Hammerstein Lodge’is, sööme hommikust ja sõidame välja Sossusvlei poole. Kõigepealt üritame sõita vastavalt Google Mapsi näidatud otseteele. Jõuame ühte kallisse turistilaagrisse, kus selgub, et nende maad mööda tohivad sõita ainult nende külalised. Me peame otsa tagasi pöörama ja sõitma veel tunnikese. Sõit pole siiski mõttetu, sest tee ääres kivikõrbes näeme orükseid jalutamas. Tangime Sesriemis paagi täis ja sõidame Sesriem loodusparki. Auto välitermomeeter näitab 39 kraadi sooja.

Sõit punase kõrbe liivaluidete vahel läheb lahti. Tee ääres näeme jaanalinde jalutamas. Kui esialgu naudime asfalteed, siis lõpuks sõidame väga raputaval liivateel. Lõpp-punktist matkame Deadvlei kuivanud järve juurde, kus on 900 aastat tagasi söestunud puud. Ronime ühe suure punase liivaluite otsa ja seejärel otseteed mööda sealt alla. Käime ka Sossuvslei juures. Seejärel hakkame tagasi sõitma. Teel teeme veel peatuse Düün 45 juures.

Sesriemis tangime uuesti ja sõidame tagasi Hammerstein Lodge’i. Oleme täiesti väsinud ja rauarikka liiva poolt punaseks värvitud.

Pärast pesu sööme Rootsi lauas õhtust. Majutuskoha töötajad teevad meile ja teistele turistidele ka väikse etteaste - nad tantsivad Aafrika tantse ja laulavad Aafrika laule.

3. päev, 10.11. Teekond Hammersteini

Esmaspäeval anname hommikul enda korteri ära ja jätame Windhoekiga hüvasti, et teha üks pikem sõidupäev, mis kulgeb suures osas mööda kruusateid. Tee ääres kohtame metsikuid paaviane ja veel antiloope. Õhtul enne päikseloojangut jõuame punase kõrbe äärel asuvasse Hammerstein Lodge’i, kus kolime sisse enda majakesse ja sööme suures saalis koos teiste turistidega õhtust. 

2. päev, 9.11. Kaelkirjakud ja Windhoeki ööelu

Pühapäeval sõidame kõigepealt Windhoeki kesklinna kiriku juurde, kus näeme himba suguharu väga napis riietuses naisi müümas suveniire. Kuna Windhoekis väga palju vaadata ei ole, siis võtame ette sõidu Daan Viljoen Game Reserve’i ehk eraloodusparki. Juba üsna pea pärast sisse sõitmist õnnestub näha mitmeid kaelkirjakuid ja antiloope. Seejärel jätame auto maha ja võtame ette matka mööda kuivanud jõesängi kuni ühe tammini välja. Peale meie on teel näha veel ainult ühte matkajat.

Pärast tagasijõudmist ja õhtusööki ülisuures õlleaias (tegu on ikkagi kunagise Saksamaa kolooniaga) otsustame tutvuda kohaliku ööeluga. Jalutame mõnesaja meetri kaugusele King’s Lounge’i nimelisse kohta. Kui alguses tundub, et pühapäeva õhtu on seal ootuspäraselt vaikne ja pärast ühe joogi joomist on paras tagasi liikuda, siis mingi hetk alustab meiega vestlust baarileti ääres meie lähedal mingi mehega istuv Betty.

Ta on üsna purjus ja tema jutust on raske aru saada, kuid vaikselt siiski midagi õnnestub teada saada. Ta on pärit Angolast, kuid elab juba 10 aastat siin ja töötab audiitorina PWC-s. Enda sõnul räägib ta 8 erinevat keelt – selle põhjusena nimetab ta seda, et ta isa on „paavian“ ehk ta on erinevate naistega saanud lapsi erinevates riikides üle maailma, sealhulgas ka Soomes ja Kuubal. Nüüd nende poolõdede ja poolvendadega suhtlemiseks ta ongi erinevaid keeli õppinud. Üks tema vendadest omavat lausa kohalikku äpitakso firmat, mille teenuseid me juba kasutanud oleme.

Mees, kes tema kõrval istub, on samuti üks tema vendadest. Ta töötab ühes kaevandusfirmas, mille peakontor asub Londonis. Nad otsivad nii uusi, kui avavad vanu kaevandusi. Ta seletab, et ta ei taha, et Namiibia liiga rikkaks saaks, kuna kui ta tahab Lamborghiniga sõita, siis ta võib minna Dubaisse ja seal selle rentida, kuid siinsetel teedel poleks sellega midagi teha.

Seejärel tutvustatakse meid koha omanikule. Selgub, et tema õppis Londonis arvutiteadust, mille kõrvalt töötas baarmenina. Seejärel töötas 2 aastat õpitud erialal, kuid see ei meeldinud talle ja ta avas hoopis Windhoekis 2 baari. Omanik ütleb, et me oleme esimesed eestlased, kes siin baaris käivad, teeb meile välja joogid ja ühtlasi laseb DJ-l meid puldist tervitada.

Vaikselt on rahvast juurde kogunenud ja koht muutunud päris elavaks – kõik ajavad juttu, teevad nalja, mõni isegi tantsib veidi. Betty ütleb, et see on ainus koht Windhoekis, kus isegi pühapäeva õhtul elu käib. Kui ta kuuleb, et me tulime jala, siis ta ütleb, et me tagasi läheks kindlasti taksoga sõltumata sellest, et meie korterisse on 10-minutiline jalutuskäik. Ta rõhutab korduvalt, et antud koht on väga turvaline, kuid tänaval ei ole turvaline

Paraku jääb Betty aina rohkem purju, kaob vahepeal ära ja mingi hetk ütleb, et meil oleks nüüd õige aeg minema hakata. Võtame nõu kuulda, lähme välja ja tellime kohaliku äpiga takso. Samal ajal saabub taksoga kaks kohalikku noort naisterahvast, kes on lõbusas meeleolus. Üks neist vahetab meiega paar sõna ja otsustab kohe meid mõlemat kallistada. Teine teeb kohe tema järgi sama. Nad uurivad, miks me siin väljas seisame. Kui ütleme, et ootame taksot, et ära minna, siis nad tunduvad kurvad ja lähevad sisse. Takso saabub ja selliselt lõppeb meie esimene peokogemus Namiibias.

1. päev, 8.11. Namiibia tervitab. Windhoek

 

Ethiopian Airlines-i lennuk maandub Namiibia pealinnas Windhoekis laupäeval, 8. novembril kell 13.20. Pärast mõningat jamamist Europcari lennujaama autolaenutuses õnnestub kätte saada kogu reisi ajaks renditud Toyota Hiluxi võtmed. Siiski ei anta meile autot kätte enne, kui oleme ära vaadanud ohutusteemalise filmi. Seal räägitakse, et Namiibias kõige rohkem sureb inimesi autoõnnetustes. Ei saa sõita selliste kiirustega, nagu Euroopas, kuna seal on kruusateed. Videos näidatakse pardakaamera vaatest üle katuse käivat autot ja öeldakse, et mitte mingil juhul ei tohi sõita üle 70 km/h. Autorendi mees ütleb, et muus osas võime tunda end turvaliselt, autovargused olevat Namiibias väga ebatõenäolised. Järgneb pikk sõit linna, kus saame kätte enda korteri ja seejärel jalutame mäe otsas 20. sajandi alguses rajatud lossis asuvasse Leo’s at the Castle restorani, kust avanes vaade linnale ja ümbritsevatele mägedele. Sõbralik teenindus, ilus päikseloojang ja suurepärane õhtusöök loovad Namiibiast väga positiivse esmamulje.