maailmakodanik: detsember 2015

neljapäev, 24. detsember 2015

Video: Hanoi tänavate segadus

19. päev, 20. nov. Lõppsõna. Kes või mis on Vietnam?

Mis on Vietnam? Üks piklik S-kujuline Aasia riik? See ei ütle just palju. Tõusev majandustäht? Kui alustada vähesest, siis see ei ole just suur saavutus. Odav kuurort? Tahaks loota, et ta on siiski midagi rohkemat. Raske ajalooga riik? Kahtlemata. Aga kui Kuuba oli prints vaese mehe riietes, siis millise kujundliku võrdluse võiks Vietnami kohta teha?

Vietnam on nagu see vanatädi, kes Hanoi kesklinnas tänava peal pudelitest sojapiima müüs. Ta on näinud nii keisri valitsusaega kui sotsialismi. Nüüd on ta kohanenud kapitalismiga ja entusiastlikult müüb oma toodet. Uudishimust ja ühtlasi ka kaastundest sa ostad selle. Maitsed, aga see pole päris see, mida ootasid. Või noh, sa ei teadnudki, mis see on. Ega ta ei osanud sulle öelda, et see on sojapiim. Sulle jääb millegi uue proovimise ja tädi aitamise rõõm. Maitse on omapärane, aga oled valmis seda ka uuesti proovima.

Halong Bayle ja Cat Ba saarele läheks hea meelega uuesti natuke pikemaks ajaks. Sest need rohelised veest kerkivad mäed on tõesti ainulaadsed. Ehk tulen millalgi tagasi. Seni aga - las see riik areneb ja muutub. Ootan huviga, kas kommunistlik valitsus jääb nende muutuste tuules püsima või rahvas otsustab, et see tuul peab ka nemad minema puhuma.

Küsisin Bellalt, kelle kodulinna keskel asuva uhke valitsushoone hoovis olevatest valjuhäälditest lasti päev läbi propagandistlikku juttu: „Kas sulle meeldib praegune valitsus?“ Vastuseks raputas ta tugevalt pead, kuid ei öelnud sõnagi. Olime väikses söögikohas, kus oli ka teisi inimesi. Tahaksin loota ja uskuda, et iga diktatuuri aeg saab ükskord otsa. Seega ütleksin lõpetuseks kohalikule Leninile: „Good-bye, Ho Chi Minh!“

Viimasel hommikul sattume söögikohta, kus omanik laulab meile karaoket ja laseb ka mul "Yesterday"-d proovida

Läbisime oma teekonnal Ho Chi Minhist Hanoisse busside ja rongiga kokku ca 2100 km

esmaspäev, 21. detsember 2015

18. päev, 19. nov. Viimane õhtu/öö Vietnamis

Viimasel õhtul läheme Marekiga ühe hosteli peole. See on väga populaarne. 11 ajal liigub pidu edasi ühte klubisse. Kell 12 tõmmatakse küll klubile metallkardin ette, kuid pidu jätkub sees täie hooga. Nähtavasti on aga muusika liiga vali, sest poole tunni pärast saab pidu ikkagi äkitselt läbi. Üks hosteli töötaja käsib kogu allesjäänud seltskonnal talle järgneda.

Läheme vanalinnast välja. Ületame ühe suure maantee. Jõuame kahtlasesse pimedasse agulisse. Ühes mahajäetud majas on sees väike saal, baarilett ja piljardilaud. „Palun, see on teie tänane peokoht!“ Paar tüüpi Uus-Meremaalt ja veel mõned inimesed pole selle kohaga rahul ja hakkavad tagasi minema. Lähen kaasa.

Kui teised lähevad magama, siis mina keeran taas pimedale tänavale, kus asub Tom’s bar. Kuigi isegi üks politseinik valvab seal ees, tõmmatakse kate üles ja lastakse mind sisse. Ilmselgelt on see politseinik ära ostetud. Eks selle pärast ongi siin joogid Eesti hinnaklassis.

Ajan juttu ühe muheda Kanada tüübiga ja seejärel seltskonna briti tüdrukutega, kes räägivad, et nemad pidid tulema tagauksest läbi pimeda pööningu. Ilmselt üritati neis lihtsalt põnevust tekitada. Mille üle nad väga õnnelikud ei olnud.

Mingi hetk marsivad sisse ja liituvad meie seltskonnaga kaks USA merejalaväelast, kellest üks näeb välja nagu Stifler „American Pie“-st ja teine nagu Silvester Stallone, tõeline Rambo! Nad elavad Havai mereväebaasis, hetkel aga naudivad väikest vabadust. Jälgin huviga brittide ja ameeriklaste omavahelist lõõpimist ja öisele tunnile omaseid vestlusteemasid, kuni varasel hommikutunnil Tom’s bar suletakse ja meid tänavale kupatatakse. Kui hiljem väsinult, aga rahulolevana hostelisse kõmbin, siis esimesi ärisid juba avatakse.

Vaade Hoan Kiemi järvele katuserestoranist

Eemalt näeb välja täitsa nagu arenenud riik või mis? Aga ta ei ole!

Jõukad Eesti turistid viimasel õhtul oma rahapakke tuulutamas

Hosteli pidu, kuhu crashime - hetk, kui kõigile on tasuta shotid kätte jagatud ja peojuht ütleb "terviseks!"

pühapäev, 20. detsember 2015

17. päev, 18. nov. Seiklused öises Hanois

Siit tuleb nüüd üks lugu! Eelviimane õhtu Hanois. Marek taastub veel oma eelmiste päevade katsumustest. Kristina on ka ära magama läinud. Mina aga kondan mööda pealinna tänavaid. Astun ühte sisse klubisse, kuid mulle seal väga ei meeldi. Jalutan edasi. Kell saab 12 ja politsei korraldusega pannakse kõik kohad kinni. Sattun just ühele pimedale kõrvaltänavale, kust mind pea-aegu tõmmatakse ühte baari. See on Tom’s bar, mille kohta olen lugenud – kus väljas tõmmatakse kell 12 metallkardin ette, kuid sees pidu jätkub.

Koht on väike, kuid ruumikuse tunnet suurendab vastasseina kattev peegel. DJ mängib muusikat. Inimesed on sõbralikud ja suhtlevad aktiivselt. Näiteks on seal üks naisterahvas Taist, kelle nimi on Bo. Paar kohalikku prostituuti, kellest keegi välja ei tee. Üks küll paneb mulle korra käed õlgadele, kuid saab siiski peagi aru, et mina tema klientuuri ei kuulu.

Sattun hoopis suhtlema seltskonna lahedate noortega, kes siin mingi programmi raames kohalikele inglise keelt õpetavad. Mingi hetk nad lähevad õue, järgnen. Näen, et nad hakkavad rolleritega kuhugile sõitma. Naljatledes küsin hispaanlanna Elvilt: „Kas saad mind hostelisse ära visata?“
Tema: „Tahad meiega kaasa tulla? Hüppa peale!“

Enne kui arugi saan, olen tuhatnelja kihutava rolleri peal, külm tuul vihisemas läbi mu õhukese triiksärgi. Oma kiivri annab ta sõidu alguses mulle. Minu kaabu, mille ta endale pähe paneb, lendab sõidu peal minema. Mina: „Peaks kinni pidama?“ Tema: „Unusta see kaabu, see on juba läinud!“

Hakkab vihma sadama ja selgub, et sõit läbi pimeda Hanoi läheb ikka päris kaugele. Kuna hoian tugevalt käsi ümber hispaanlanna saleda piha, ütleb ta naerdes: „Ära muretse!“.

Lõpuks jõuame oma sihtkohta. Selgub, et see on öine lilleturg. Lugesite õigesti! Hiiglaslik lilleturg, kust lillemüüjad ostavad päeval müümiseks oma lilled. Seltskonna tüüpidele meeldib siin, kuna saab öösel odavalt süüa ja juua. Elvile meeldib siin, sest ta leiab, et see on vaimustavalt ilus. Ta teeb mulle isegi väikse tuuri.

Peale pikemat laua taga istumist, igasuguste lugude rääkimist sõidame lähedal asuvasse baari nimega Rastaman, kus oleme veel tunnikese. Siis hakkab Elvi ära minema ja küsin, et kas ta saab mu ära visata. Ta ütleb, et vanalinn ei jää talle tee peale ja seetõttu ta viskab mu poolele teele, kust saan ise edasi minna.

Hakkame sõitma ja üsna kohe ta otsustab mu ikkagi ära visata. Jõuame siis vanalinna, kus mu hostel on, aga kumbki päris täpselt ei tea, kuhu minna. Lõpuks sõidame nii, et mõlemal on käes oma mobiil oma kaardiga. Leiamegi hosteli! Põsemusi ja „¡Buenos noches!“

Vietnami siesta?

Sild templisaarele

Hanoi liiklus oli ka ikka päris hull

Hanoi Hoan Kiemi järve Ngoc Son saar koos templiga

Öisel lilleturul, kuhu sattusin hispaanlanna Elvi rolleri peal läbi öise Hanoi sõites

Hullud inglise keele õpetajad! Flo Prantsusmaalt, Chris USAst, Alex Kanadast

16. päev, 17. nov. Eepiline Halong Bay tuur

Pärast suurt kauplemist saame oma hostelist päevase laevatuuri nii soodsalt, et meil ei lubata kellelegi rääkida, kui vähe me maksime

Esimesena viiakse meid psühhedeetilisse koopasse

Oleme sattunud suurepärase ilma peale! Mis sel hooajal siin põhjas polegi nii tavaline.

Nii me seilame kaljude vahel ja klõpsime pilte teha

Aina veel...

Ja veel...

Üritame püüda neid kaljusid fotoka mälukaardile

Juhtub nii, et mind lastakse kajakiga sõitma. See on eriti kihvt!

Peatume ujuval platvormil, kus erinevaid molluskeid müüakse, mis pärast meile ette serveeritakse

No vot, siin me siis neid molluskeid söömegi

Siis peatub meie laev ühes rannas, kus saame ujuda ja päevitada

Hopp!

Tagasiteel istun tekil ja ajan juttu ühe vana inseneriga Moskast, kes arvab, et Putin on Venemaale stabiilsuse toonud

Peale tuuri sõidame õnnelikult tagasi oma hotelli, kust meid korjab üles inimesi täistopitud minibuss, millega sõidame oma reisi viimasesse sihtpunkti - pealinna Hanoisse