maailmakodanik: 292.päev, 6. august. Veel viimane sekeldus Aafrikas

Hommikul kell 6.30 ärkan oma hiiglaslikus kaheinimese voodis. Transport hotellist tagasi lennujaama on ette nähtud kell 7.55. Kell 7.05 lähen alla, et igaks juhuks üle küsida. Vastuseks saan: "Buss on juba läinud, peate takso võtma!" Olen segaduses. Sularaha mul takso jaoks pole. Üks valge neiu, keda ma oma hotellis eelmine õhtu ei näinud, ütleb, et tema jäi ka maha. Tema lend on kell 10 ja ta võtab kohe takso, sest kardab hilineda.

Ütlen, et minu lend on ka 10, aga tahaksin hommikusööki ka süüa. Et paras on 2 tundi enne minna. Tema: "Juba praegu on vähem kui kaks tundi alles!" Sel hetkel saan aru. Ma unustasin kella 1 tund edasi keerata! Kell on tegelikult juba 8.05! Siiski sööme kiiresti hommikust ja võtame seejärel takso. Selgub, et Beate on Saksa juurtega kanadalanna, kes töötab elektriinsenerina Šveitsi saksakeelses osas. Zürichis, kui täpne olla. Sõidu jooksul jõuame mõlemad kogu oma eluloo ära rääkida.

Taksos otsin välja oma pileti ja avastan, et minu lend väljub alles 11.45. Jätsin meelde vajaliku lennujaama jõudmise aja. Sama asi juhtus ka Lusakas. Niisiis lennujaamas tõttab Beate ette turvavärava sabast, mina jään maha. Kuid peale väravast läbi saamist pöörab minu poole ja teeb käega kirjutamise liigutust.

Mõtlen hetke. Siis hüüan, et mul on visiitkaart. Annan üle turvalindi talle oma viimase visiitkaardi, mida hoidsin reisirahakoti vahel. Juhuks kui see kaotsi läheb ja selle leiab keegi, kes ta tagastada tahab. Ülejäänud visiitkaardid, kuhu töömeili asemel kirjutasin isikliku e-postiaadressi, olen oma reisi jooksul välja jaganud. Beate tõttab minema. Hiljem Eestis võtabki minuga ühendust.

Saan ka ise kõik protseduurid üsna kiiresti tehtud, seega kahtlemata jõuab ta oma lennukile. Minu lend Londonisse kulgeb üle Sahara kõrbe lõputute kollaste liivadüünide.