Hommikul vara sõidutab Imre mu Mafingasse. Sealt lähen bussiga vahelinna Makambakosse ja edasi Mbeyasse, et seal rongi peale istuda. Kuigi vahel jäävad rongid hiljaks paar päeva, pean ikkagi täpselt õigel ajal kohal olema.
Astun rongijaama sisse ja esimese asjana kohtan Sarah't, Sami õde, kellega koos olin Malawis Likoma saarel ja pärast praami peal. Tema ootab sõpradega rongi teisele poole, Dari suunas. Tema hinnang Tansaaniale võrreldes Malawiga on sama, mis mul. Palju rohkem ebameeldivusi. Saan talt tagasi oma tema kätte jäänud raamatu, mille ta vahepeal läbi on lugenud.
Ühtlasi saan teada, et Malawi järve praam pandigi seisma. Hiljem Londonis kuulen Lucylt, et minu praam oligi viimane. Tema pidi minema mingi väikse laevaga, millele pani 3 korda rohkem inimesi kui peaks. Ja mille mootor järve peal kaks korda kaheks tunniks välja suri. Ja lainetes ümber hakkas minema. Kusjuures mobiililevi ka polnud. Nii et ta oli juba valmis oma maise eluga hüvasti jätma.
Siirdun piletit ostma. Kassa ümber on mass inimesi, kes tahab põhiliselt teise suuna piletit osta. Kuigi tegelikult eriti pileteid alles pole, saan esimesse klassi tänu Keenia hindudele, kellel lausa mitu broneeritud piletit üle.
Rong saabub 1 tund ja väljub 2 tundi plaanitust hiljem. Tänu hindude broneeringule veab mul eriti ja jagan 4-st rongikupeed ainult ühe korealasega, kes kogu sõidu lesib vaikselt oma naril. Samas kui 2. klassi eelmisel päeval pileti ostnud peab 5 mitte kõige vaiksema kohalikuga kupeed jagama.
See on Jaapanis elav inglane Theo. Sattume koos tema ja sakslasest matemaatikatudengi Pauliga koos restoranivagunis õhtust sööma. Peale seda siirdume baarivagunisse, kus jätkub minu sünnipäeva tähistamine. Lisaks õlledele toon välja ka oma sünnipäevakingiks saadud viski.
Theo on lihtsalt ringi reisimas. Jaapanis töötab ta inglise keele õpetajana. Proovis kolida tagasi Inglismaale, kuid ei suutnud seal enam kohaneda. Paul tuli, et külastada oma isa, kes Lusakas töötab. Enne südaööd jõuame üle piiri Sambiasse. Piirivalvurid natuke pahandavad, et baarivagunis tiksume, kuid kõik saame ilusti formaalsused täidetud. Ja sõit jätkub läbi Sambia...
Ahjaa, Tansaania ajaloost pole saanud mahti rääkida.Väga lühidalt - kõigepealt oli Tansaania 19. sajandist Saksa koloonia. Siis peale 1. maailmasõda võeti see sakslastelt ära ja anti brittidele. 1961 iseseisvus Tanganjika. 1963 Sansibar. 1964 liitusid Tansaaniaks. Prantsusmaast poole suuremas riigis oli peale iseseisvumist umbes 10 kõrgharitud kohalikku.
Järgmised 20 aastat oli presidendiks kooliõpetaja Julius Nyerere, kes katsetas enda välja mõeldud Aafrika sotsialismi. Mis, nagu kõikjal, ebaõnnestus. Vahepeal sõdis ka Uganda verise diktaatori Idi Aminiga. Nüüd on Tansaania lõpuks kõigest sellest taastumas, sellele aitavad kaasa ka kullakaevandused. Sambiast on ta vaesem, kuid Malawist jõukam.
 |
| Mbeya rongijaam seest |
 |
| Mbeya rongijaam väljast |
 |
| Rongist mööda libisevad maastikud |
 |
| Baarivagunis. Vasakul sakslane Paul |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar