13. päev, 17. aprill. Äralend. India kokkuvõte

Äralennu öösel saab veel natuke nalja. Nimelt ainus kolmerattaline autorikša, mille ma peatänaval kätte saan, kannab suurt ajalehepakkide hunnikut. Siiski pressitakse mind selle kuhja kõrvale ja ootan huviga, kuhu ajalehed viiakse. Sõidamegi siis ühe värava taha, kus turvamehed vaatavad saadetise ja minu üle ning teevad värava naerdes lahti. Selgub, et värsked ajalehed lähevad ühte luksushotelli.

Peale seda viib rikša mind ilusti lennujaama rahvusvahelisse terminali. Mis, ma peaks mainima, on üks ilusamaid lennujaamu, mida olen kunagi näinud. Lennukivahetus Istanbulis ja juba olengi tagasi Tallinnas.

Mis ma oskan Indiast kokkuvõtteks kirjutada nüüd, 3 kuud hiljem? India oli see, mida ma ootasin. Väga ülerahvastatud. Väga räpane. Palju tänavatel ja kõigis võimalikes kohtades istuvaid vaeseid inimesi. Samas koht, kus inimesed usuvad ja võitlevad parema homse nimel. Riik, mis võib veel kaugele jõuda.

Anjuna rand sai mulle lõpuks armsaks ja kahju oli sealt lahkuda. Kui soovida rannapuhkust mitte-kommertslikus ja soodsas kuurordis, siis on Anjuna kahtlemata õige valik. Eriti kui tahta sinna juurde veel nooruslikku ööelu.

Ma arvan, et kraapisin ainult India pealispinda. Seal on veel palju avastada. Aga praegu ootab mind juba järgmine riik...

Mumbai rahvusvaheline lennujaam

 

Minu India-reisi lendude marsruut

12. päev, 16. aprill. Mumbai Elephanta saarel

Sõidame koos sakslannade Isabeli ja Helenaga hiigellinna siserongiga linna lõunatippu. Tüdrukud saavad minna naistevagunisse, mina aga pean kolmveerand tundi seisma viimseni täispressitud ja saunapalavas meestevagunis.

Isabel ja Helena on tugevad ja iseseisvad Saksa naised. Kõigile valgetele, ka minule, tulevad kogu aeg kohalikud juurde ja küsivad, kas võib nendega pilti teha. Kuid nemad on ainsad, kes vastavad sellele raha küsimisega. 100 või 150 ruupiat (1-2 EUR). Ja kohalikud mehed maksavad.

Samasuguse sihikindlusega kauplevad tüdrukud meile laeva, millel saame olla üleval terrassil. Isegi et alguses müüakse meile pilet ilma katuseterrassita laevale, nad lihtsalt keelduvad sellele minemast. Ja ootame ära neile sobiva laeva, kus nad saavad katusel päevitada. Sõidame Elephanta saarele, kus ootavad 1500 aastat vanad kaljusse raiutud templid.

Laevas saan tuttavaks mõne kohaliku noorega, kes töötavad Google’i kohalikus tütarfirmas. Saan teada, et esiteks nad loevad väga palju. Sealhulgas motivatsiooniraamatuid. Ja teiseks, nad usuvad, et Indias võib igaüks ennast üles töötada. Isegi nende peaminister alustas oma karjääri töötades sööklas.

Õhtul tagasi tulles lepime kokku, et käime koos ühel turul. Läheme vaksalisse. Äkki hakkab linna siserong, millega tahame minna, ära sõitma. Tüdrukud hüppavad viimasesse naistevagunisse. Mina jooksen, kuid enam tavavaguni peale ei jõua. Lähen kohe järgmise rongi peale. Kuid kokku lepitud peatuses me enam üksteist üles ei leia ja sõidan rongi ning tuk-tukiga tagasi hostelisse. Niikuinii on juba öösel vaja ärgata ja lennujaama minna.

Hoovi pargitud tuk-tuk hosteli lähistel

Mumbai tänavapilt

Puuviljalett raudteejaama jjures

Kuubalt tuttava suhkruroo-joogi valmistaja

Mumbai täistuubitud linnasiserongis

Mumbai nii-öelda vanalinnas müüdi selliseid jaburaid asju

Laevast tehtud pilt India Väravast (Gateway of India), Mumbai sümbolist

Kuna üks hindu, kellega tuttavaks sain, oli töötanud selle laeva kaptenina, lasti ka mind rooli

Keskpäevase päikse käes Elephanta kaljudesse raiutud templeid avastamas

Saarekoer

Ühes üle 1000 aasta vanas kaljutemplis

Saarel oli palju üleannetuid ahve, kes turistidelt otse käest toitu pihta panid

Sakslannad Isabel, Helena ja kohalik ema lastega Elephanta saarel

Nagu pildilt võib näha, olid laevas enamjaolt ikka kohalikud

 

Mumbai uhkemaid ja kallimaid, 1903 avatud Taj Mahali Palee hotell

Sakslannad tõttamas linna siserongile 3. platvormil, millest ma maha jäin

11. päev, 15. aprill. Lend Mumbaisse, millest pea-aegu maha jään

Nädal aega Goas ongi läbi. Hommikul kell 6 tulen viimaselt peolt ja vaatan, et mul on enne lennujaama minekut aega pool tunnikest magada.

Ärkan tund ja 20 minutit hiljem, 50 minutit peale äratuskella (esimest) helisemist! Kraban asjad ja tõttan taksode ootekohta. Kuna autotaksosid ei ole, pean ikkagi ka tagasi lennujaama sõitma tsiklitaksoga. Saan järjekordse adrenaliinilaksu. Siiski vähem kui esimene kord - kas olen juba harjunud või on seekordne juht natuke rahulikum. Seekord isegi küsin juhilt kiivrit, kui ta enne pikka sõitu kodust läbi käib – ta ütleb, et kaassõitjatelt ei nõuta seda. Ja ei anna. Tund aega tuuletõmbust läbi ajude on jälle garanteeritud.

Astun lennukisse ja juba olengi Mumbais, India 13 miljoni elanikuga finantspealinnas. Lennujaama eest püüan kinni motorikša. Hosteli leidmine õnnestub ainult tänu väga täpsetele juhistele, mis ma Hostelworldist olen välja printinud. Sest hostel asub ühes suvalises kortermajas. Kuid on väga sümpaatne.

Kohtan seal taas toredaid kaas-backpackereid. Ühte soomlannat Nead. Mattiast Prantsusmaalt, kes otsib Mumbais tööd. Fernandot Guatemaalast, kes töötab Inglismaal. Ja Isabeli ja Helenat Saksamaalt, kellega lepime kokku, et läheme järgmisel päeval Elephanta saarele.

Hommikune tsiklisõit Goa lennujaama

See sõna iseloomustab Mumbai ilma!

Naabruskond, kus asus Mumbai korter-hostel

Päikeseloojang Mumbais

Sattusin ühte kõrvaltänavasse, kus lapsed mängisid jalgpalli

"Honesty General Stores" - väga ausad ärimehed, nagu Indias ikka (iroonia)

Odava söögikoha menüü - kuni 120 ruupiat ehk 2 EUR keskmine praad

10. päev, 14. aprill. Viimane päev Goas

Ainult Indias! Need tüübid kutsusid inimesi rannas arvutist vaatama kohaliku kõnemehe Prem Rawati rahu sõnumit

See rand on minu!

Sarah Lea Šveitsist minu hotellist otsustas võtta omale koerakutsika

Tal ja ta sõbrannal oli plaan veel Nepaali edasi reisida, koeraga päris raske tegu

9. päev, 13. aprill. Matkamas Anjunast Vagatori

Anjuna küla lähedalasuva mäe otsast

Goas tegutsesid omal ajal portugalased ja ristiusk on seal endiselt au sees

Väike-Vagatori rand sama mäe teiselt poolt

India tüdrukud selfie-pulgaga. Omavahelised jutud olid samad nagu mõnel Eesti sõbrannade seltskonnal

Päikseloojang Vagatoris

8. päev, 12. aprill. Kohalike tüdrukutega ringi kruiisimas

Juba varaõhtul hakkab pidu, kus esineb hindu-DJ Ravi. Saan seal tuttavaks paari arstitudengist hindutüdrukuga. Üks tüdrukutest, Anut räägib, et ta on 5. kursusel, kogu aeg ainult õpib, millegi muu jaoks tal aega pole. Sest Indias lihtsalt tuleb kogu aeg õppida (ja hiljem töötada), muidu kuskile ei jõua. 

Uurin ka India konservatiivsuse kohta meeste-naiste suhetes. Ta räägib, et see sõltub paljuski perekonnast. Mida jõukam pere, seda rohkem järgib vanu tavasid. Ütleb, et ka temal oli määratud abikaasa, kuid ta teatas, et tema ei kavatse selle mehega abielluda ja vanemad leppisid sellega. 

Samas olevat olnud hiljuti Indias juhtum, kus valge ülikooli professori ja väga jõukast perest tudengineiu vahel oli tekkinud romaan. Mis lõppes sellega, et professor sunniti riigist lahkuma ja tütarlaps määrati kõigepealt koduaresti. Siis tegi ta ema enesetapu. Ja ema enesetapu põhjustamises süüdistatuna võeti tütar kohtu alla.

Anut kutsub mind endaga kaasa ringi sõitma. Lähen. Sõidame ta väikse, kuid üsna uue Suzukiga  turistirikkasse Baga randa. Jalutame ja ajame juttu. Ta ei märkagi, et vahepeal on ta sõbranna 20 korda helistanud. Selgub, et ta on nende hotelli ukse taga ja soovib, et võtaksime ta ka peale. 

Koos sõidame tagasi Anjunasse ühe rannaklubi retropeole. Oleme tunnikese seal, seejärel viskavad nad mind koju ära. Ning sõidavad järgmisel päeval bussiga tagasi Mumbai lähistel asuvasse tudengilinna Punesse, et jätkata oma õpinguid. 

Baga küla oli palju rohkem urbaniseerunud kui väike Anjuna

Anutiga Baga rannas. Palju restorane ja erinevaid ärikaid, kes kogu aeg tülitasid

Anuti sõbranna, kelle nime ma ei mäleta. Ei, ma ei ole roolis - vasakpoolne liiklus on!