Friday, December 4, 2015

1. päev, 2. nov. Maabumine Ho Chi Minhi nimelises linnas

Nagu juba tavaks saanud (juba teist aastat!), otsustan oma novembrikuu sisustada külastusega kommunistlikkusse riiki. Seekord siis Vietnami. Ega väga palju neid riike enam alles ei ole, seega tuleb oma silmaga ära kaeda.

Kommunistlik on Vietnam muidugi ainult sõnades. Tegelikult on see riik nii kapitalistlik kui vähegi saab. Sellest, et see majandusvorm viib ainult krahhini, said vietnamlased aru 1988. aastal, mil lubati eraettevõtlus. Tänu sellele on Vietnam oma 90 miljoni elanikuga täna kiiresti arenev majandus – nagu Hiinagi.

Ja sellega, kuidas nad suure USA 1975. aastal põlvili surusid, uhkustavad kohalikud kommunistid endiselt. Seda, et ainult Nõukogude Liidu sõjaline ja majanduslik toetus ning loomulikult ka USA siseriiklik vastuseis Vietnami sõjale selle võimalikuks tegid, nad muidugi ei maini.

Quatar Airwaysi Katari pealinnast Dohast õhku tõusnud lennuk potsatab vastu endise Saigoni, kommunistliku juhi ja õpetaja järgi praeguse Ho Chi Mini lennujaama pinda täpselt keskpäeval.

Kristina särab kohe heade mõtetega – miks mitte minna lennujaamast bussiga linna! Ma nüüd jätsin vahele viisa ootamise jm. protseduurid, aga see selleks. Mõeldud, tehtud! Meie maksame ilusti küsitud summa, aga bussile tuleb ka üks noor Malaisia tüüp, kes keeldub oma koti eest sama suurt summat kui enda eest maksmast. Kohalikud lähevad väga närvi ja peale mitut stseeni ta visatakse bussist välja. Oi-oi, siin riigis nalja ei mõisteta.

Siis läheme me mingi supermarketi juures bussist maha, kuid selgub, et oleme mitme km kaugusel oma hotellist. Meid päästab sel ja veel mitmel korral GPS. Ainult 34 kraadiga lõõskava päikese käes mitu km suurte seljakottidega kõndida on siiski üpriski masohhistlik tegevus.


Jõuame oma backpackerite tänavale, mis on hotelle, baare ja restorane täis. Sellised tänavad on sirgumas mitmetes suurtes linnades. Nagu pärast selgub, ongi see täna Ho Chi Minhi suurim atraktsioon – pidu siin kestab hommikutundideni. See on terves riigis enam-vähem ainus koht, kus valitsus sellist lodevust lubab! Aga esimesel õhtul me veel seda kogema ei jõua…

Seekord on minu reisikaaslasteks kena Kristina ja muhe Marek

Ho Chi Minh ühe restorani katuselt

Selline nägi Vietnami punane iseseisvusvõitleja Ho Chi Minh välja

No comments:

Post a Comment