Nagu juba tavaks
saanud (juba teist aastat!), otsustan oma novembrikuu sisustada külastusega
kommunistlikkusse riiki. Seekord siis Vietnami. Ega väga palju neid riike enam
alles ei ole, seega tuleb oma silmaga ära kaeda.
Kommunistlik on
Vietnam muidugi ainult sõnades. Tegelikult on see riik nii kapitalistlik kui
vähegi saab. Sellest, et see majandusvorm viib ainult krahhini, said
vietnamlased aru 1988. aastal, mil lubati eraettevõtlus. Tänu sellele on Vietnam
oma 90 miljoni elanikuga täna kiiresti arenev majandus – nagu Hiinagi.
Ja sellega, kuidas
nad suure USA 1975. aastal põlvili surusid, uhkustavad kohalikud kommunistid
endiselt. Seda, et ainult Nõukogude Liidu sõjaline ja majanduslik toetus ning
loomulikult ka USA siseriiklik vastuseis Vietnami sõjale selle võimalikuks
tegid, nad muidugi ei maini.
Quatar Airwaysi Katari
pealinnast Dohast õhku tõusnud lennuk potsatab vastu endise Saigoni,
kommunistliku juhi ja õpetaja järgi praeguse Ho Chi Mini lennujaama pinda täpselt
keskpäeval.
Kristina särab kohe
heade mõtetega – miks mitte minna lennujaamast bussiga linna! Ma nüüd jätsin
vahele viisa ootamise jm. protseduurid, aga see selleks. Mõeldud, tehtud! Meie
maksame ilusti küsitud summa, aga bussile tuleb ka üks noor Malaisia tüüp, kes keeldub
oma koti eest sama suurt summat kui enda eest maksmast. Kohalikud lähevad väga
närvi ja peale mitut stseeni ta visatakse bussist välja. Oi-oi, siin riigis
nalja ei mõisteta.
Siis läheme me
mingi supermarketi juures bussist maha, kuid selgub, et oleme mitme km kaugusel
oma hotellist. Meid päästab sel ja veel mitmel korral GPS. Ainult 34 kraadiga
lõõskava päikese käes mitu km suurte seljakottidega kõndida on siiski üpriski masohhistlik
tegevus.
Jõuame oma backpackerite
tänavale, mis on hotelle, baare ja restorane täis. Sellised tänavad on sirgumas
mitmetes suurtes linnades. Nagu pärast selgub, ongi see täna Ho Chi Minhi
suurim atraktsioon – pidu siin kestab hommikutundideni. See on terves riigis
enam-vähem ainus koht, kus valitsus sellist lodevust lubab! Aga esimesel õhtul
me veel seda kogema ei jõua…
 |
| Seekord on minu reisikaaslasteks kena Kristina ja muhe Marek |
 |
| Ho Chi Minh ühe restorani katuselt |
 |
| Selline nägi Vietnami punane iseseisvusvõitleja Ho Chi Minh välja |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar