Pühkisin
mina siis hommikul New Delhi punase tolmu oma ilusate siniste jalavarjude
pealt, läksin GoAiri lennuki peale ja lendasin Goa osariiki.
Astun
lennujaamast välja ja mind võtab vastu mõnusalt troopiline kliima. Kuna tean,
et lennujaamast minu valitud rannaäärsesse külakesse on üks tund sõitu, otsin soodsamat
transporti. Üks kohalik pakub mootorrattataksot. Ühtegi paremat varianti ma ei
leia ja hüppan selga. Pärast tundi aega autode vahel slaalomi sõitmist jõuame
eluga kohale. Tsikli seljast maha ronides mõtlen, et tagasi lennujaama ma küll
enam niimoodi eluga riskides ei lähe.
Anjuna
külas asuva Red Door Hosteli koer tervitab mind peale koti maha panemist
sõbraliku hammustusega. Kui esimest korda hostelist välja lähen, ise veel
tsiklisõidust oimetu, jään pea-aegu ühe tätoveeritud tüdruku rolleri alla. Ta
peab kinni ja kaks minutit sõimab mind: „Mis sul viga on? Tule siia! Kui sa
hakkad üle tee minema, siis mine lõpuni, mitte ära jää keset teed seisma!
Mõtle, mis oleks juhtunud, kui ma oleks praegu oma rolleri katki teinud?“
Järgneb
nädal aega puhkust India ookeani ääres.
 |
| Lennuk, millega lendasin New Delhist Goasse. Pileti ostsin veel Eestis olles internetist |
 |
| New Delhi Lootuse tempel valmis 1986 ja on kõige külastatum palvekoht maailmas - seal võivad palvetada kõik |
 |
| Goa mootorrattatakso seljas. See sõitis nii vasakul kui paremal pool teed - pool ajast vastassuunas |
 |
| Tere, India ookean! Liivaranda ma esimesel õhtu ei jõudnud |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar