Sunday, July 5, 2015

3. päev, 7. aprill. Saabumine mere äärde



Pühkisin mina siis hommikul New Delhi punase tolmu oma ilusate siniste jalavarjude pealt, läksin GoAiri lennuki peale ja lendasin Goa osariiki.

Astun lennujaamast välja ja mind võtab vastu mõnusalt troopiline kliima. Kuna tean, et lennujaamast minu valitud rannaäärsesse külakesse on üks tund sõitu, otsin soodsamat transporti. Üks kohalik pakub mootorrattataksot. Ühtegi paremat varianti ma ei leia ja hüppan selga. Pärast tundi aega autode vahel slaalomi sõitmist jõuame eluga kohale. Tsikli seljast maha ronides mõtlen, et tagasi lennujaama ma küll enam niimoodi eluga riskides ei lähe.

Anjuna külas asuva Red Door Hosteli koer tervitab mind peale koti maha panemist sõbraliku hammustusega. Kui esimest korda hostelist välja lähen, ise veel tsiklisõidust oimetu, jään pea-aegu ühe tätoveeritud tüdruku rolleri alla. Ta peab kinni ja kaks minutit sõimab mind: „Mis sul viga on? Tule siia! Kui sa hakkad üle tee minema, siis mine lõpuni, mitte ära jää keset teed seisma! Mõtle, mis oleks juhtunud, kui ma oleks praegu oma rolleri katki teinud?“

Järgneb nädal aega puhkust India ookeani ääres. 

Lennuk, millega lendasin New Delhist Goasse. Pileti ostsin veel Eestis olles internetist

New Delhi Lootuse tempel valmis 1986 ja on kõige külastatum palvekoht maailmas - seal võivad palvetada kõik

Goa mootorrattatakso seljas. See sõitis nii vasakul kui paremal pool teed - pool ajast vastassuunas

Tere, India ookean! Liivaranda ma esimesel õhtu ei jõudnud

No comments:

Post a Comment