maailmakodanik: 2. päev, 6. aprill. 7. uus maailmaime

On eriline päev, mil ma saan ära näha viimase uue maailmaime – Taj Mahali. See on ainult paaritunnise rongisõidu kaugusel New Delhist. Varahommikuse ja hilisõhtuse kiirrongi puhul. Muul ajal on 4 või rohkem tundi.

Kui Taj Mahali lähedases Agra rongijaamas hommikust söön, tuleb minu juurde üks härrasmees. Ta küsib, kas ma ei tahaks ühe taksoga New Delhi juurde sõita ja võib-olla ka koos temaga ringi käia. Olen nõus.

David on New Yorgist. Ja rändab tänu oma hooajalisele tööle iga aasta mitu kuud ringi. Päeva jooksul jõuame rääkida maast ja ilmast.

Kui mul tuleb aeg tagasi rongi peale minna, sõidame tagasi raudteejaama. Jätame hüvasti ja lähen rongi peale, kuid selgub, et see läheb hoopis mujale. Rong hakkab juba sõitma, nii et ma vaevu jõuan maha hüpata.

Selgub, et minu rong väljub teiselt platvormilt. Kartuses maha jääda, jooksen sinna. Ja mis siis selgub? Tabloo näitab, et mu varem ostetud piletiga rong jääb hiljaks. Ja mitte lihtsalt hiljaks, vaid 3 tundi hiljaks! Raha tagasi ei saa. Kuna tagasirong sõidab 4,5 tundi ja ma ei taha nii hilja peale jääda, ostan teise rongi pileti.

Leian koha vooditega vaguni kupees. Kus, erinevalt mu varem ostetud piletist, pole konditsioneeri ja on üsna palav. Siis tuleb piletikontroll ja ütleb, et minu pilet on ühisvaguni oma. Maksan natuke juurde ja saan loa jääda.

Ühtlasi saan kontrollilt teada, et antud rong ikkagi ei lähe New Delhi raudteejaama. Pean lõpp-peatusest ümber istuma, kuid uut piletit vaja pole. Teen seda. Järgmises rongis on ainult ühisvagunid. Võtan taas kord ainsa valge inimesena seal koha sisse. Nagu igal pool, on kõik India ühiskonna kihid esindatud.

Õhtul hostelis ootab mind positiivne üllatus – mu pagas on kohale jõudnud! Oli ka viimane aeg – juba hommikul lendan India teise otsa mere äärde.