Koiduga tuleme pealinna Addis Ababasse, et õhtul lennujaama minna ja
alustada tagasiteed. Kohtume ühes söögikohas uuesti meilt 1. päeval koos ras Davidiga raha välja petnud rastaga,
kelle minibuss meile järgi ei tulnudki. Küsime talt: „Miks ta seda teeb, miks
ta petab ja rikub sellega oma riigi mainet, mille tulemusel mõnigi turist jätab
siia tulemata?“ Ta vastab: „Kuidagi peab ju ära elama!“ Ja naerab. Välimuse
järgi pole tal ära elamisega küll mingit probleemi.
Õhtul sõidame taksoga lennujaama. Ethiopian Airlines’i lendu oodates saame
lennujaamas tuttavaks ühe 60+ vanaprouaga, kes just on samasuguse Etioopia-reisi
lõpetanud. Üksi. Seljakotiga. Ta ütleb, et see on ainus viis kuidas reisida. Et
ta üritab ka oma lapselapsi kasvatada backpackeriteks,
mitte mingiteks kuurortis-redutavateks puhkuseturistidest.
Tagasi Eestisse läheme läbi Jordaania, Londoni ja Soome, kus ööbime Mardi
tuttava juures. Ülejärgmisel päeval kell 9.30 hommikul jõuame Helsingist
laevaga D-terminali.
Tunne reisi lõpus? See kõik käis väga kähku, ühelt poolt tahaks veel olla,
teisalt on kodus inimesed, kelle jälle nägemist kaua juba oodatud...
Tunne neli aastat
hiljem? Kohe peale reisi pani Mart Facebooki Etioopia-albumi pealkirjaks „Utopia“.
Midagi sellist tundub ta tänaseni. Muidugi tulevad vanu kirju lugedes meelde
kõik need raskused. Nüüd tundub naljakas, kuidas ma tollal nii väga malaariat
kartsin.
Aafrikalikku
inimeste soojust olen kohanud ka mujal. Äärmuslikku vaesust samuti. Kuid tänu
oma koloniseerimisvabale ajaloole on siin segamatult välja arenenud ja säilinud
araabia ja afrokultuuride segu. Kas ma mainisin, et kirikujoonistustel oli risti
löödud Jeesus musta nahavärviga? Kus maailmas veel midagi sellist võib näha?
Tegu oli minu esimese
arengumaaga, kus ma backpackerina käsin. Ja kuigi nüüd olen käinud paljudes, ei ole ükski selline nagu
Etioopia. Esimese korra tunnet ei saa enam kunagi korrata.
 |
| Ainult Etioopias! Auto ette Etioopia ortodoksi risti panemine kaitseb avariide eest |
 |
| Reisi marsruut |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar