Saturday, March 7, 2015

1. päev, 15. veebr. 2011. Maailmareisi eellugu - Etioopia reis



Olen postitanud siia blogisse kõik oma põnevamad reisid väljapoole Euroopat, kuid on üks reis, mida siin veel pole. Enne kui ma hakkasin valmistuma minema 2011 sügisel oma maailmareisile, tahtsin ma kõigepealt panna ennast arengumaa keskkonnas proovile. Mis on kõige karmim, mis võiks mind sellel reisil ees oodata? Valisin oma proovikiviks maailma ühe vaeseima riigi Etioopia (2014 seisuga 14. koht), kuhu siirdusin 2011 veebruaris koos oma hea sõbra Mardiga, kellega kahjuks pole ei enne ega peale seda avanenud võimalust koos reisida. 

Etioopia osutus valituks tänu ühele Raadio 2 „Reisipalaviku“ saatele, kus kaks sõpra just oma kogemustest selles riigis rääkisid. Enne oma maailmareisi kuulasin internetist tagantjärgi kõik selle sarja saated ära. Turkish Airlines’i ja Ethiopian Airlines’i koostöös pakuti sinna soodsaid lennupileteid Helsingist ja nii me läksime. Tollal ma kirjutasin sugulastele ja sõpradele Eestisse e-postiga reisikirju, millel need postitused siin põhinevad. Pühendan need oma blogi kõige suuremale fännile – oma isale – kellel on homme ühtlasi sünnipäev. Palju õnne!

Etioopia on ainus Aafrika riik, mis pole kunagi olnud koloniseeritud. Ainult Mussolini poolt okupeeritud 1936-1941. Meie aja arvamise alguses kontrollis Etioopiast juhitud Aksumi impeerium kaubavahetust Punasel merel, 7. sajandil võtsid araablased selle üle. Enamus Etioopiast asetseb 2000-2500 m kõrgusel platool, sealhulgas ka pealinn. Etioopia oli üks esimesi riike, kes kuulutas kristluse riigiusuks – juba 4. sajandil. Tänapäeval on umbes 2/3 elanikest kristlased ja 1/3 moslemid. Nad on aastasadu rahus koos elanud. Kuid nüüd, mälestuste juurde...  

Esimene hetk lennujaamast väljudes võtab meid vastu kõrvetav päike. Oleme esialgu nii usaldamatud, et otsustame oma suurte seljakottidega kesklinna kõmpida jala. Reisijuhis hoiatati saabumisel kultuurišoki eest. Kõnnime mööda räämas tänavaid, mis kohati on lihtsalt kuivanud punane tolm, mööda räämas majadest. Alguses me palju inimesi ei näe, kuid kesklinnas on neid juba rohkem. Ja rohkem. Siin on väljakuid, mis on paksult täis erinevaid müüjaid, sealhulgas lapsi, kes müüvad pabersalvrätikuid. Ridade viisi kingaviksijad, kes osutavad meie jalatsite mustusele. Tõsi, Euroopast on asi kaugel. Oleme pealinnas Addis Ababas.

Üsna ruttu veendume, et pealinnas pole midagi vaadata ja hea oleks võimalikult ruttu edasi liikuda. Läheme Lonely Planeti kaardi järgi bussijaama, kuid seal on ainult tühi plats. Nagu juba mitmeid kordi varem esimese päeva jooksul, hakkab meiega sõbralikult rääkima kohalik. Ta ütleb, et bussijaam on teise kohta viidud, kuid sinna minekuks on juba liiga hilja (kell on 6 õhtul) ja et tema tuttava abiga saaks organiseerida meile minibussi hotelli ukse eest järgmisesse linna. 

Tutvustab ta ennast kui sotsiaalteaduste tudengit kohalikus ülikoolis. Ja ühtlasi kui DJ-d hüüdnimega ras (tõlkes „prints“, muide rastafari usk Jamaikal põhineb Etioopia prints ras Tafari kummardamisel) David (viisakalt riides, korralik mobiil käes), kelle ema elavat juba  15 aastat Stockholmis. Rõhutab, et on püha ja räägib pidudest, mis tol õhtul tulemas. Et bussi osas aidata, soovitab endaga „chat-bari“ kaasa tulla, kus saaks uurida bussi kohta. Et tee ühtib meie hotelliteega, läheme temaga kaasa. 

Kohale jõudes mainime, et oleme näljas ja saame tema korraldus „chat-bari“ kõrval 15 biri (0,8 EUR) eest kahepeal süüa kohalikku rahvusrooga injerat (poorne sai koos erinevate peale pandud kastmetega), mis käimasoleva paastu tõttu on kalatoodetega. Toit on väga hea ja ta hoiatab, et me bakteritundlike turistidena ei jooks võõrustaja pakutud ilmselt kraanivett. Kuna rooga süüakse kätega, siis õpetab ka ette ja pärast käsi seebiga pesema. 

Peale seda liigume „chat-bari“, mis nagu selgub, on tegelikult „khati-baar“ ehk kohaliku närimistaime söömise koht. Oleme selle kohta eelnevalt uurida. Taimelehed tuleb mäluda massiks ja seda põses hoida, kuni sealt mahla tuleb. Mõju olevat sarnane vesipiibuga. Meile pakutakse joogiks koolat ja hakkame närima khati, mida aina tuuakse juurde ja mille hinna kohta käivatest küsimustest osavalt mööda laveeritakse., Lisaks saame proovida kohalikku kohvi ning vesipiipu ja väga palju soovitusi, mida Etioopias vaadata ja mida mitte, millised on etiooplased jne. Taustaks mängib kohalik muusika. 

Lisandub 2 inimest. Oma bussi osas saame kohale tulnud ras Davidi sõbraga kokkuleppele, et 600 biri eest võetakse meid järgmine päev kell 12 peale ja viiakse 8 tunniga meie soovitud sihtkohta Bahir Dari. Möödub paar tundi. Jutt on juba pärastistest õlledest kohalikus baaris ja kohalikust peost, kuhu ta meile sissepääsu organiseerib. Lõpuks on 6 vihku khatti söödud ja tuuakse arve 1140 biri (50 EUR), mis pannakse meie ette. Sellest 990 biri on khat. Pärast suurt kauplemist, väitmist, et meil nii palju raha pole kaasas, vahepeal oma hotellini kõndimist ja toast mängult lisaraha toomist maksame lõpuks kahepeale 38 EUR. Nagu hiljem selgub, oleks õiglane hind olnud 4-5 EUR. Vahetult enne kui ras David meiega rääkima hakkas, olin Mardile öelnud: „Esimesel päeval tuleb olla väga ettevaatlik! Ei tasu mitte midagi teha!“ Olin ju lugenud skeemimeistrite kohta. Kui irooniline.

Minu tookordne reisikaaslane Mart ja kõrghoone ehitus Etioopia pealinnas Addis Ababas

Khati-baaris - minu pahur nägu reedab, et ma saan juba aru, et midagi on valesti

No comments:

Post a Comment