Hommikul ärgates avastame, et
päike on kadunud. Hakkab sadama vihma ja puhuma tuul. Tõuseb torm. Mis enam ei
lõppe. Marek läheb poosaare tippu parki. Leiab sealt mingid kondid. Inimkondid.
Iidsed. Mis on hunnikus. Ja käib mingis ägedas koopas, mis on Kuuba kõige vanem
turistiatraktsioon. 1860ndast aastast.
Õhtul läheme meie lähedal
asuvasse Casa de la Musicasse, kusjuures ühel eelmisel õhtul seisis sabas palju
kohalikke. Väga palju turiste õhtul meie kandis üldse ei kohta, sest enamus
neist on poolsaare tipu pool asuvates kallistes hotellides, kus on igal õhtul
oma meelelahutusprogramm.
Varaderos on Casa de la Musica üsna
krõbeda piletiga (10 CUC-i turistid, 4 CUC-i kohalikud) siseruumides asuv
ööklubi. Selgub, et sel teisipäevaõhtul esineb seal kohalik koomik, peale seda
algab pidu. Ostame pileti ära ja läheme sisse, kuid midagi veel ei toimu. Öeldakse,
et koomik alustab 11 paiku ja lõpetab kell 12.
Kuna Marek on kogu aja mulle
rääkinud, et tahab minigolfi mängida, siis läheme ühe restorani väljakule seda
tegema. Pimedas ja tormis. Omanik ütleb, et võime kasvõi kogu öö mängida. On
väga lõbus. Mängu võidab sport.
Kell on juba 12 läbi ja läheme klubisse tagasi. Komöödiashow ikka kestab. Tundub päris naljakas. Kõik naeravad iga natukese aja tagant. Aga meie ei saa midagi aru. Pärast järgnev pidu päris tuure üles ei võtagi. Kahe ajal läheme koju.
Kell on juba 12 läbi ja läheme klubisse tagasi. Komöödiashow ikka kestab. Tundub päris naljakas. Kõik naeravad iga natukese aja tagant. Aga meie ei saa midagi aru. Pärast järgnev pidu päris tuure üles ei võtagi. Kahe ajal läheme koju.
 |
| Tormis maha peetud minigolfilahing |
 |
| Kuuba koomik, kellest me midagi aru ei saanud |
 |
| Varadero Casa de la Musica |
 |
| Diskokuul laes |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar