Proovime erinevaid
transpordiviise. Kõigepealt sõidame kolmerattalise jalgrattataksoga vanalinna.
Siis rendime pooleks tunniks kabrioleti koos juhiga (ja juhi abiga (?)),
millega sõidame mööda mereäärset maanteed Plaza
de Revolutionese nimelisele väljakule.
Peale bussijaamast
piletite ostmist võtame ühe väikse päevinäinud taksopunni tornide linnaossa. Selle
vanemapoolne juht võtab sõidu ajal lonksu kotti peidetud rummipudelist ja ütleb
naerdes: „water“. Seejärel joob ta midagi ühest kandilisest teisest anumast ja
ütleb samuti muiates: „coffee“.
Peale ühe kalleima
hotelli aias jalutamist (kus asuvad Kuuba raketikriisi aegse staabi tunnelid)
ja ühe kõrge kortermaja katusekohvikus päikseloojangu vaatamist võtame tuk-tuki
laadse Coco-takso (nimi tuleneb kookose laadsest kujust) tagasi öömajja.
Pimedatel ja sagimist täis Havanna tänavatel sellisega sõita on üsna
ekstreemne.
Pärast õhtusööki
sõidame taksoga ühe kalli hotelli juurde kabareed vaatame, mille eest meilt
kooritakse 20 CUC-i, sest lisaks kabareele esineb meile juba tuttav Buena Vista
Social Club. Nagu selgub filmiklippidest, mis muusika vahele näidatakse, siis
algsest 15-st bändi liikmest isegi 2 (nüüd juba vanameest) tõesti osalevad
selles teisipäeva-õhtuses etteastes.
Peale show lõppu
12-paiku jalutame tagasi ja astume läbi tee peale jäävast „Cafe Amorist“. Olgu
mainitud, et mitmel pool öeldakse meile, et täna siinkandis midagi eriti ei
toimu. Siiski on seal rahvast, kes kõik tantsivad. Saame ka sissepääsuga kaasas
käivad tasuta mohito’d. Mis Kuuba
moodi valmistatuna koosnevad enamuses rummist (nagu ka Cuba libre’d), millele on natuke lisatud jääd ja laimimahla.
Istume rahulikult,
kuni meiega tuleb juttu ajama üks turske kohalik mees. Alguses tundub, et ta on
lihtsalt jutukas, kuid järk-järgult saab selgeks, et ta üritab meile kupeldada
kahte tüdrukut, kes tantsupõrandal tantsivad. Lõpuks saame tast lahti, kuid
otsustame koju jalutada. Teel näeme tüdrukuid mööduvatele autodele ennast
pakkumas, paar tükki üritavad ka meile peale käia. Ahjaa, kui kabareest tulime,
siis kaks tükki lausa võtsid ennast meie käevangu ja alustasid juttu. Isegi ühe
maja ees äärekivil istuva (vähemalt näiliselt) perekonna vanem naisterahvas
küsib „quieres chicas?“ („soovite tüdrukuid?“).
 |
| Add caption |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar