Wednesday, November 12, 2014

3. päev, 3. november. Valel kaldal. Helde kohalik



Pärast Havana Club rummimuuseumi külastust otsustame sõita praamiga üle lahe teisele kaldale, kus on Kristuse kuju ja koloniaalaegsed kindlustused. Sõit ei maksa praktiliselt midagi – 0,5 CUPi (0,025 EUR). Annan taskus oleva 5-se ja tagasi ei küsi. Paraku kui oleme „laevaga“ (põhi, kus inimesed seisavad, 2 seina ja lagi) juba 10 min sõitnud, saame aru, et see läheb hoopis kaugemale. Jõuame nö 3.-le kaldale, kus lähedal asub rafineerimistehas, mille tõrviku leeki linna poolt kaldalt nägime. Õhus on tunda tugevat naftatoodete lõhna.
                                                               
Istume seal kaldal, kuni tuleb järgmine laev. Selle peale minnes hakkame juttu ajama ühe kohaliku vanema mehega, kes maksab meie eest pääsu laevale. Ta räägib (nii palju kui hispaania keelest aru saan), et on Eesti kohta internetist mingit saadet näinud. Mainin, et tahtsime laevaga tegelikult teisele kaldale minna ning lahkudes annab mulle 1 CUP-ise, et saaksin uued piletid osta. Mida teemegi. Hemingwayd (kes muide väga armastas Havannas aega veeta) parafraseerides: Igas väga vaeses riigis on vähemalt üks kohalik, kes eestlastele välja teeb, mitte ei nuru raha. 




Havana Club rummimuuseumis (50% firmast kuulub prantslasele ja 50% Kuuba riigile)

Rummi degusteerimas

Kohalikega praami peal

Rafineerimistehase juures kaldal

Meie praam

Kapitoolium ja kindlus

Pimenev Havanna teiselt kaldalt

No comments:

Post a Comment