Wednesday, November 12, 2014

2. päev, 2. november. Havanna näitab oma palet



Järgmise päeva hommikul ärgates ja uksest välja astudes on esimene emotsioon vaimustus. Nimelt kimavad meie maja ees tänaval erinevad 60 aastat vanad suured Ameerika autod. Sest peale Kuuba revolutsiooni 1959 aastakümneid muid autosid riiki ei toodud seoses majanduse suure allakäigu ja USA embargoga. Paljud neist toimivad nagu bussid, mis võtavad kuni 5 inimest erinevatest peatustest peale. Erinevate uunikumide vahel sõidavad ka mõned Lada-taksod.

Peale esimest jalutuskäiku mere äärde kuulsa Maleconi autopromenaadi juurde, kus lained löövad üle ääre tee peale, võtan varajase lõuna kohalike söögikohas. See on üks auk seinas, kust saan 1-2 CUC-i eest kana, riisi ja midagi salati moodi. Tagasi antakse siseriiklikes peesodes. 

Teeme esimese jalutuskäigu läbi kesklinna ja vanalinna. Möödume ka enne revolutsiooni ehitatud võimsast Kapitooliumist (mis olevat isegi suurem kui USAs Washington DC-s), kuid mis nüüd on natuke õnnetus seisus. Nagu kõik majad siin. Ainult mõned hooned vanalinnas on korda tehtud.

Pidevalt üritatakse meile midagi pakkuda. Sigareid, taksot. Mitmel pool öeldakse, et just täna on see ainus päev kuus, kus sigaritehase töötajad saavad ise oma toodangut müüa ning hinnad on seetõttu poole odavamad. Mul kahjuks on veel petuskeemide osa Wikitravelist läbi lugemata, kuid üks mees, kes näiliselt juhuslikult meiega rääkima hakkab (kuna Marek annab kerjusele paar münti) teatab, et elab üle tee meie casast ja nägi, kuidas me eelmisel päeval saabusime, olevat olnud keegi Eestist või Venemaalt. Kutsub õhtul enda juurde peole, küsigu me ainult Albertot.

Räägib ka soodsate sigarite päevast ja ütleb, et juhatab meid millegi juurde, millest me alguses saame aru, et see on sigaritehas. Siiski sattume kellegi koju, kes eestoas ilusates karpides kuulsaid Kuuba sigareid müüb. Ütlen, et esimene päev ei tasu selliseid oste teha ja avaldan soovi ära minna, mille peale too mees ütleb, et ma ei tea sigaritest midagi. Marek aga ostab 40 CUCi eest ühe 3-se paki sigareid. 10 CUCi tagasi andmise asemel antakse teine 4-ne pakk odavamat marki juurde.

Nagu hiljem selgub, on keegi sõber Marekilt sigareid tellinud ja ta on ka natuke uurinud hindu ja millised peaksid õiged sigarid välja nägema. Õige hind oleks ca 90 CUCi. Pärast küsib ka too mees, kes meid juhatas Marekilt ka väikest tippi abi eest. Hiljem juurde lugenuna arvan, et tõenäoliselt on tegu ikkagi õigete sigaritega, mis lihtsalt töötajate poolt tehasest varastatud (tavaline tegevus). Kui küsin, siis Alberto nimelise naabri kohta meie casas ei teata midagi.

Peale lõunasööki Jardines del Oriente nimelise restorani aias kõnnime vanalinnast jala tagasi. Mitmel pool oleme kuulnud tänaval hüütavat midagi mingist Buena Vista Social Clubist. Mul on ettekujutus, et see on mingi koht, kuhu tasub minna. Üks hea inglise keelega meievanune tüüp koos tüdrukuga küsib tänaval meilt tavalise „kust te pärit olete?“ küsimuse ja ma küsin temalt selle kohta. Ta juhatab meid ühte baari, kus on seinal fotod – nagu selgub, on tegu bändiga, kes mängis tuntud lugu „Quantanamera“ ja olevat ka seal baaris esinenud. Kuid nüüd olevat mitmed selle liikmed surnud.

Tüüp pakub, et võib meile mõned soovitused kirjutada, kuhu Havannas minna. Või pigem hakkab kirjutama nii et me ei jõua midagi teha. Räägib, et tüdruk õpib klarnetti. Küsib kas ei oleks tüli kui teeksime talle ja ta tüdrukule joogi välja. Küsime palju joogid maksavad. Ütleb 2 4 CUCi (mida ma tõlgendan 2 tk 4 CUCi), mis meie jaoks ei pidavat midagi olema. Lõpuks tuleb hinnaks ikkagi 4 CUCi joogi kohta.

Hiljem loen petuskeemist, kus kohalik noor koos tüdrukuga viib Buena Vista Social Clubi vaadata lubades baari ja jookide eest küsitakse 2-3 korda rohkem, tulud jagatakse petturi ja baari vahel pooleks. Kuna me ise midagi ei võtnud, siis said nad ainult 4 CUCi rohkem. Lisaks küsis tüüp veel abi eest tippi – sai Marekilt 0,25 CUCi.

Õhtul jalutame uues linnaosas Bodegas, kus kõrguvad Ameerika gängsterite rahaga 50ndatel enne revolutsiooni ehitatud suured hotellid. Sööme suure tee ääres vabaõhu söögikohas, kus mängib ka bänd. Kõrvallauas on kaks kohalikku naist, kes iPhone’iga endast pilte klõpsivad, sh koos minuga taustal ja edvistavad. Küsin ühelt, et kas võin ka ise koos temaga pildi teha. Pilt tehtud, küsib ta inglise keeles, kas ma ta telefoninumbrit ei soovi. Ma ütlen mõtlikult „noo“, mis hispaania keeles aga tähendab „ei“.

Tüdruk pahandab: „Kui sa ei taha, siis ma ei anna“, aga lõpuks ikkagi annab. Ütleb, et lähevad klubisse edasi (kuigi on esmaspäeva õhtu). Hiljem kui nad on lahkunud, saadan nalja pärast talle SMS-i, kuid vastust ei saa. Lähedal olevas „Cafe Amor“ nimelises ööklubis hakkab pidu, kuid sinna me siiski ei lähe. Vähemalt mitte täna.

Seinas olevast august toitumas
Havanna kapitoolium
Karneval
Tutvus kohalikega

No comments:

Post a Comment