maailmakodanik: 8. päev, 12. mai. Petra kivilinna vallutamine. Tutvus beduiinidega

Nagu eelmine päev plaanitud, üritan varahommikul siseneda Petrasse külje peale. Hiilin ettevaatlikult džiibiga ühe koopa juures seisvast valvurist mööda, ületan kuristiku kohal oleva vana silla ja jõuan päris kaugele. Peale tundi aega kaljude vahel turnimist aga sattun punkti, kus ainus edasimineku punkt nõuab väikest hüpet. Kuid tekib küsimus, kuidas ma pärast tagasi üles saan? Taevas on tõmmanud täiesti pilve ja tundub, et kohe hakkab sadama. Otsustan pöörata otsa ringi, käia söömas ja siis siseneda õige sissepääsu kaudu.

Sisse mind ka esimesel korral ei lasta, sest mul pole passi, mida on vaja, et tõestada, et ööbin Jordaanias, mitte Iisraelis – pileti hind on sel juhul 50 EUR tavalise 90 EUR asemel. Peale mõnda aega Petra kivilinnas käimist kohtan taas hispaanlanna Asuncioni, kes elab ja töötab Prantsusmaal. Temaga pikalt ringi jalutades saan teada, et ta on omal ajal töötanud maailma hinnatumas juhtimiskonsultatsiooni firmas McKinsey & Co. Ja et ta oma elu jooksul käinud enam-vähem sama paljudes riikides kui mina, ikka backpacker-ina. Enamuses ka samades kohtades. Ainult et tema on teinud seda aastate jooksul, mina aga suures osas ühe reisiga. Ka talle on jätnud üsna kustumatu mulje Brasiilia, kus ta lausa 5 korda on olnud.

Mingi hetk otsustame minna lahku ja istun tee äärde, kus mõned kohalikud suveniirimüüjad naised ja lapsed paja ääres süüa keedavad. Paluvad mul liituda. Ütlen, et ma võin raha maksta. Ütlevad, et pole vaja. Söön nende saia, panen ka natuke määret peale ja joon ülimagusat teed. Hakkame juttu ajama ja selgub, et nad on beduiinid ehk rändkarjakasvatajad. Elavad kuskil lähedal oma laagris.

Ühel vanemal tüdrukul on isegi iPhone (selgub, et ta on abielus oma mehe teise naisena), kuid ülejäänud on minu MP3-mängijast ja fotokast väga huvitatud ja kasutavad neid kordamööda. Ema aga proovib minu päiksekreemi. Mina aga samal ajal istun nende müügileti taha ja hüüan inglise keeles samu lauseid millega nemad möödujaid püüavad: „Kõik maksab ainult 1 dinaar! Ma annan sulle väga hea hinna! Happy hour!“ Enamus mööduvaid turisti reageerib sellele naeruga, mõni ka uurib, et kuidas ma siia sattusin.

Hiljem läheb ka mööda ka Asuncion, kes teeb meist leti ääres ka paar pilti. Veel hiljem pakitakse asjad kokku ja hakatakse kodu poole minema. Kuna mind mitu korda on nende laagrisse kutsutud, siis lõpuks otsustan korra sinna minna, kuna see ei pidavat kaugel olema. Üks tüdruk lubab mulle teed näidata. Väiksed tüdrukud teevad suitsu. Temaga juttu ajades saan teada, et ta koolis ei käi. Nende 7-st õest-vennast käivad koolis ainult 2.

Kui oleme juba kolmveerand tundi kõndinud ja tüdruk on vahepeal mul palunud tema 20 dollarit eurodeks vahetada (segase põhjendusega), küsib ta mult üsna otse raha – ütleb, et ma andku 20 EUR ja ta võib natuke tagasi anda. Lõpuks ütlen talle üsna karmilt, et minult mingit raha pole mõtet loota.

Tüdruk hakkab pea-aegu nutma, istub tee äärde maha ja hakkab kogu tee jooksul enda tehtud fotosid kustutama. Ma ütlen, et lase käia. Kui ta oma fotod ära on kustutanud, tahab ta kustutada ka minust koos tema pere liikmetega tehtud pilte, kuid siis võtan talt fotoka ära. Tean, kus me enam-vähem oleme ja asun kõmpima maantee poole, et sealt minna tagasi oma linna.

Tee peal õnnestub mul hääletada ühe takso peale, kus on juba 3 kohalikku meest, kes üsna lõbusas tujus. Ütlen, et mul pole enam kohalikku raha (viimase eest ostsin Petras taldriku), kuid saan linnas automaadist välja võtta. Öeldakse inglise keeles, et raha pole probleem. Üks neist räägib ka natuke vene keelt, saan aru, et ta on vähemalt mingis osas armeenlane. Taksojuht aga oskab inglise keeles öelda ainult „Welcome to Jordania!“ ja kui teised on maha pandud, siis vastab ta sellega igale minu lausele. Siiski õnnestub mul ilusti hostelisse jõuda.