Wednesday, May 28, 2014

1. päev, 6. mai (päev). Kadunud koti müsteerium



Hommikul ärkan esimest korda kell 8, kui samal terrassil serveeritakse hommikusööki. Suudan siiski magada 10-ni, mil ere päike juba häirivaks muutub. Hommikusööki süües täidab keegi kõrvalasuvat tahvlit erinevates keeltes hommikutervitustega. Sealhulgas üks tüdruk dikteerib soomekeelse tervituse. Ütlen sõna sekka ja tahvlile ilmub ka „Tere hommikust!“ koos väikse Eesti lipu kujutisega.

Selgub, et tüdruku nimi, kes Soomest pärineb, on Daniela. Isa serblane, ema soomlane. Töötab firmas, mis vahendab kuu kaupa inimesi erinevatesse kohtadesse ettekandjaks tööle. See töö võimaldab tal iga hetk öelda, et ta järgmised 1 või rohkem kuud ei tööta. Selle aja ta reisib. Ta ütleb, et ta ei kujuta ennast enam ette millegagi püsivalt sidumas.

Iisraelis ja antud hostelis on ta teist korda. Ja töötab siin „vabatahtlikuna“. See tähendab, et ööbib tasuta, kuid peab mõni päev 6-tunniseid vahetusi hosteli töötajana tegema.

Daniela räägib ühe Austria tüübiga, kes ütleb, et kaotas eile öösel, kui nad väljas käisid, oma koti ära. Ja ta ei mäleta, millisesse baari. Daniela lubab aidata seda otsida. Kutsub mind kaasa. Lähen.

Tüübi nimi on Günter ja ta tuli Iisraeli Austria saatkonda praktikale. Hostelis elas ta ajutiselt, täna kolib oma korterisse. Jõuame lähedal asuvasse baaride naabruskonda. Ja neid kohti on siin palju. Lausa 20 tükki. Selgub, et Daneila enne seda viimast kohta läks ära koju. Günter mäletab, et teisel pool teed baarist oli väike toidupoeke. Ühe sellise baari juures hüüatab Günter: „Just see koht oli! Kindlalt!“ Läheme sisse. Kotti ei ole. Vist ikka pole see koht.

Siis veel üks koht, mis on praegu kinni. Siis veel üks. Alati on kuskil teisel pool teed mõni väike poeke. Hiljem tuleb tal meelde, et tume uks oli. Siis, et trepp läks üles või alla. Ka see ei kitsenda eriti valikut. 6-7 koha juures on ta kindel, et tegu on just õige kohaga. Vahepeal lubab koti asukoha kohta küsida ja teada meile anda üks tätoveeritud vanamees, kes uurib Günteri päritolu ja siis ütleb, et tal sellega mingit probleemi pole, talle austerlased ja sakslased eriliselt meeldivad.

Siis aitavad meil otsida ühed kohalikud koeraga, kes kutsuvad hiljem oma korteri rõdule grillima. Sellised grillpeod koos valju elektroonilise muusikaga on siin tavalised. Kaks tundi hiljem oleme kõik läbi käinud ja plaanime tagasi tulla kui kõik baarid lahti tehakse. Ja siis ühe koha ees (kus me alustasime) seistes ütleb Günter, et huvitav, kas public house koha akna peal tähendab mingit lõbumaja.

Ma ütlen, et ei, see võib vabalt mingi baar olla. Ja siis üks mööduv kohalik ütleb inglise keeles: „See on kõige parem baar üldse!“ Ja siis nad hakkavad arutama, et sees on baarilett, mille peal saab tantsida (seda viimast olla seal öösel ka tehtud). Ja ka piljardilaud. Ning iga hetkega Günter veendub aina rohkem, et just see ongi õige koht.

Peale söömas käimist tuleme tagasi public house’i ehk pubisse. Ettekandja baaris tunneb Günteri isegi ära. Öeldakse, et mingit kotti küll pole. Oleme juba leppinud, et see on varastatud, kui see äkki tagatoast välja tuuakse. Günter saab kätte oma mobiili ja päikseprillid ning oleme kõik väga õnnelikud.

Hommikutervitus hostelis
Daniela ja Günter peale kadunud koti kätte saamist
Kebabirulli tellimas
Vanas Jaffa linnaosas
Tel Aviv
Meie roheline seltskond

No comments:

Post a Comment