Saturday, September 1, 2012

289.päev, 3. august. Kolm Sambia tüdrukut ja üks namiiblanna pealekauba


Vahetan öömaja Broads'i vastu. Lähen printima ja kohtan Chipot, kes 3 kuud tagasi uuris, kas ma olen uus linnas. Tunneb mu kohe ära ja uurib, kuhu ma peale Livingstone'i läksin. Lepime kokku, et järgmine päev näitab mulle linna. Käin odavas söögikohas, kus paar korda eelmine kord käisin, söömas ja mees leti taga hüüab kohe: "Pole ammu näinud!" Ja nagu ma polekski vahepeal ära olnud, teatab: "Meil on täna nshimat!" Viimati tundsin selle vastu huvi. Võtangi siis nshima kalaga. Tore on olla tagasi.

Ostan SIM-kaardi, et järgmine hommik Chipole helistada. Hiljem baaris tahan oma uut numbrit teada ja palun ühelt tüdrukult, kes seal õlut joob, abi. Saan numbri teada ja jään temaga juttu ajama. Ta nimi on Kuliye (jätan nime meelde Külli järgi). Ta on 22, õpib ärikorraldust ja töötab õppimise kõrvalt mingis hindude firmas. Enne töötas isa firmas. Tahab eriala vahetada "environmental health" (otsetõlkes "keskkonnatervishoid") nimelise ala vastu. Mingis meditsiiniülikoolis. Ütleb, et tahab inimesi aidata.

Peagi liitub Nelly (22), tema sõbranna ja endine naaber, kes elab otse hosteli kõrval. Tema õpib teises ülikoolis ja töötab samuti. Lõpuks liitub ka kolmas sõbranna. Kohe on märgata, et ta on hoopis teistsugune kui ta sõbrannad. Vaikne, heledama nahaga, rohkem kui peajagu pikem. Selgub, et ta nimi on Mundia ja ta on pärit Namiibiast. Namiibia on endine saksa koloonia ja seal on ka palju kohalike ja valgete järeltulijaid.

Mundia elab siin alates kolledžist. Samas kolledžis käis ka Nelly. Nüüd õpib ta juba 3 aastat ülikoolis juurat, kaks aastat on veel jäänud. Üllatav on, et 5 aastaga saadakse alles bakalaureus, magistri jaoks peab veel 2 aastat õppima. Väikest taskuraha teenib ta modellide stilistina. Ka ta enda soeng on väga äge, selline nagu moešõudel võib näha. Mainin seda ka talle ja ta tundub väga õnnelik selle üle.

Uurin Lusaka ööelu kohta ja tüdrukud ütlevad, et lähevad edasi paari ööklubisse. Kutsun meie lauda liituma 7-st rongiseltskonda, kes siia õhtust sööma tulnud. Selgub, et enamus neist on juba ostnud järgmiseks päevaks bussipiletid Livingstone'i. Poole 11 paiku jätan nendega hüvasti ja lähen tüdrukutega kaasa. Keegi nende valge sõber viskab meid oma maasturiga ära. Esimese koha nimi, kuhu läheme on Vegas Lounge.

Viimasepeal koht ka Euroopa standardite järgi ja puupüsti täis. Sissepääs on tasuta. Saan Kylielt teada, et enamus ööklubisid Lusakas on tasuta. Õlu maksab 10 000 kwachat (24 kr). Sees tunneb mu ära üks mees, kelle nimi on Eddie. Oli meiega ühes minibussis, millega rongi pealt tulime. Küsib ka teiste kohta, ütlen, et lähevad homme Livingstone'i. Tema ka! Vahepeal toimub mingisugune väike rüselus, mille toimumise ajal õnnestub mul eemal olla ja millest kuulen alles pärast.

Järgmisena liigume teise kohta paar maja eemal, mille nimi on lihtsalt Lounge. Ma ei saagi päris aru, mille poolest see koht teisest erineb. Kuna Kuliye ja Nelly kaovad kogu aeg kuskile ära, siis oleme põhiliselt Mundiaga kahekesi. Ilmselt käitume kuidagi familiaarselt, sest üks naine, kes on oma mehega samas lauas, ütleb: "Te olete nii armas paar!" Ja teeb meile õlle välja. Nojah, eks siin on raske aru saada. Ega see pole Brasiilia, kus paarikesed ilma silma pilgutamata igal pool suudlevad.

Lõpuks kolme paiku öösel tantsib rahvas terves klubis. Isegi laudade ja istmete vahel. Kõik hõõritavad oma puusi. Mina ja Mundia ka. Mõtlen: "Suurepärane lõpp Aafrika seiklusele!" Kui Mundiaga hüvasti jätan, siis ta suudleb kolm korda mind peopesale. Ütleb, et Namiibias on nii kombeks. Andvat ränduritele head õnne.

Tõsi, järgmisel päeval olen nii väsinud, et Chipoga koos linnaga tutvuma minna ei jõuagi. Mis sest, et tema kogu selle sündmuste ahela käivitas.


Vasakul on namiiblanna Mundia ja paremal sambialanna Kyliye, kes mulle Lusaka ööelu tutvustasid 


No comments:

Post a Comment