Võtan
kätte ja käin juuksuris. Kolmandat korda oma reisi jooksul. 1. kord
oli Malaisias ja 2. Tšiilis, seega kord igal kontinendil. Kuna
eelmisel aastal Etioopias ühes külas üks kohalik pidas mind
pikkade juuste tõttu kaugelt naisterahvaks, siis olen otsustanud sel
korral Aafrikas natuke lühemate juustega läbi ajada. Valin
juuksuri, mille hinnaks on märgitud 12 000 kwatchat (30
krooni).
Kuna tüüp
kasutab ainult masinat, kääre üldse mitte, siis ma otsustan, et
oma pealmiste juuste kallale teda ei lase. Hoolimata sellest tulemus
polegi paha. Hakkan 12 000 maksma, kui juuksur juhib tähelepanu,
et sirgejuustelistele on hind 20 000. Tõesti on hinnakirjas
selline asi kirjas. Diskrimineerimine juuksetüübi alusel. Midagi
uut.
Kohe
peale seda prindin sama koha all välja järgmised lehed oma
reisijuhist. Kui maksma asun, siis kohalik neiu kassas uurib
flirtival toonil: „Ohoo, pole sind siin varem näinud, kas sa oled
uus linnas?“ Kahjuks pean teda kurvastama: „Olen ainult
läbisõidul, lahkun juba homme Livingstone’i“. Tundub, et
juuksur tegi head tööd.
Kuna
otsin mööda apteeke ja poode üht-teist vajalikku taga, siis ma
siiski järgmiseks päevaks bussipileteid ostma ei jõua. Küll aga
avastan, et linnas saab pea poole odavamalt süüa kui hostelist,
kuigi varem on mulle väidetud vastupidist. Võtan kana
friikartulitega ja vaatan söögikoha telekast kohalikke
muusikavideoid. Enamasti rivi mehi või naisi kuskil külas muusika
saatel korda mööda jalgadega paremale või vasakule vehkivat ja
plaksu löövat, samal ajal kaasa lauldes.
 |
| Kesklinna saamiseks pidin minema üle raudteesilla |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar